Mentaalne ja füüsiline detox

Tunnen, et on aeg teha korralikku kevadist suurpuhastust oma kehas ja meeles. Alustasin Facebookist ja teistest sots.meediakanalistest loobumisega. Järgnevates postitustes jagan oma protsesse ja tulemusi. Kui soovid, siis võid minuga kaasa elada, või järgi proovida. 

Olid ajad kui ma õppisin oma keha puhastama korralikult ja sageli. Mul ei jäänud muud üle, sest tähelepanu kehale juhtis toonane emakakaela vähi algstaadium. See oli minu jaoks tohutult hirmutav, kuid samas ka huvitav. Huvitavaks tegi selle probleemi täielik teadmatus oma kehast, selle protsessidest ja mõtete mõjust keha protsessidele. Sealt sai alguse minu teekond keha tundma õppima, millega kaasnes automaatselt ka meele tundma õppimine. Tollel ajal töötasin vastutuse mõttes 24/7 üritusturundusfirmas, ning mul kliendid ja tööandja tegid kõik, et mu tähelepanu hõivatuna hoida välistel teemadel.

Kuid mu keha kutsus mu tähelepanu koju, öeldes: “kui sa mind praegu ei kuula, ega märka, siis varsti jätan ka mina sind maha, nagu oled jätnud sina mind maha”. Ma olin tõesti ületöötanud, endale teadmata mitu aastat juba läbi põlenud ja psühholoogiliselt suures stressis. Kuid ega ärimaailmale see ei loe, seal vajatakse inimesest aina rohkem. Kuid mul ei olnud enam rohkem, olin väsinud, kurnatud, iga väiksmgi mõte tööst tekitas tohutu pinge ja viimanegi jõud kadus. Ma sain aru, et ma olin ennast nii ära kurnanud, et ei saanud enam üldse tööd teha. Tahtsin olla vaid pikali, eemal inimestest, mürast ja mõtteid tekitavast. Selleks ajaks olin omale ostnud maamaja. Kolisin sinna elama, ning seadsin end tasapisi aastaringselt sisse. Hoidsin telefoni hääletu peal ja mailidele vastasin vaid korra nädalas. Tuli teha otsus ja valik. Kas ma valin kellegi/millegi teenimise (enda arvelt), või iseennast. Kahte head korraga ei olnud. Sain aru, et tegelikult ei olnud mul valikut, sest kui mu keha mind peagi maha jätaks, siis ei saaks ma ka teisi enam teenida.

Võtsin end kokku ja tõmbasin juhtme ärimaailmast täielikult välja. Selleks ajaks suutsin päeval istuda vaid mõned tunnid õues toolil, teha väikse metsaringi ja tulla tuppa voodisse pikali. Endalegi arusaamata olin depressioonis ja läbipõlenud. Kuid kuna mul meditsiini suhtes ei ole olnud kunagi palju usku tänu loodusravijatest perekonnale (õigem oleks öelda mul oli usku rohkem loomulikesse tervenudsprotsesidesse) ja iseenda õnnetutele juhustele, siis valisin hakata ise oma keha usaldama ja kuulama. Tagasi vaadates oli see kõige parem otsus, mida oma elus teinud olen.

Kuulates keha, ning tehes seda järjepidevalt, hakkas keha juhatama kätte õiged ja vajalikud valikud, seda nii toitumise, une, mediteerimise, toidulisandite, liikumise, kui puhastamise osas. Kuidagi enam ei läinud alla hakklihakaste kartulipudruga ja guljašš. Toidulaual asendusid lihatooted köögiviljadega, kommid ja maiused puuviljadega, õlu ja punane vein puhta veega, tubakatooted vitamiinide ja toidulisanditega. Kuidagi mul õnnestus suhteliselt kiiresti teha lõpp kõikidele kahjulikele vahenditele, mida enne olin praktiliselt igapäevaselt tarbinud (kui stimulante, mis “aitasid” mul rohkem tööd teha ja tööandja protsessides olla). Minu igapäevane ärevus hakkas taanduma pikkade rahulike ööunedega. Päevaplaan kujunes üsna riutiinseks:

Hommikul ärgates tegin 1,5h joogat, millele eelnes klaas sidrunivett.

Peale hommikusööki tegin pikki tunde vältavaid jalutuskäike üksinda metsas. Jälgisin loodust ja õppisin elama looduse rütmidega ühes. Keskendusin palju sügavale hingamisele, hoides tähelepanu keha protsessidel ja hingamisel mõtlemise asemel. Täiesti teadlikult.

Pealelõunal valmistasin omale vastavalt keha vajadusele toidu, kevadel ja suvel sõin palju töötlemata värsket toitu, mida oma peenardel kasvatasin.

Uurisin kirjandust keha, bioenergia, energieetiliste kehade ja vaimsuse kohta. Hakkasin tegema tähelepanekuid ja rakendasin teadmisi harjutusteks.

Õhtune jooga oli sügav keha kuulamine, igas poosis nii kaua, kui tunnetus ütles. Kokku vältasid õhtused joogasessioonid 1,5-2h enne magamaminekust.

Kui suundusin voodisse, siis selleks ajaks olin joogaga oma meele igasugusest mõttemürast ja selle jääkidest vabastanud, ning voodis veetsin veel tunde enne uinumist oma meele jälgimisega. Intuitiivselt asetasin käsi erinevatesse kohtadesse keha peal, mida hiljem sain teada, et kutsustakse reikiks. Hiljem elus sain ka teada, et sellist sisemise vaikuse seisundis meele vaatlemist nimetatakse vipassana meditatsiooniks. See oli üks põhilisi eduka eneseravi võtteid, sest tagas unefaasiks vaba ja puhta sisemaailma. Tulemusena tekkisid selged ja klaarid unenäod, milles olin teadvel. Protsessisin unefaasides läbi kõik eelneva elu jooksul läbiseedimata teemad ja emotsioonid, vabastasin oma meele mentaalsest prügist.    

Selline oli laias laastus vähist, läbipõlemisest ja depressioonist vabanemise retsept. Minu jaoks vältas see veidi vähem kui aasta, kui arstile tagasi minnes sain teada, et vähk oli taandunud. Tegelikult teadsin seda ka juba ise, sest olin selleks ajaks päris hästi oma keha tundma õppinud ja selle signaale lugema õppinud. Arsti kinnitus oli justkui kirsike tordile, mis tõi vajaliku enesekindluse, et olen olnud õigel teel ja intuitiivselt teadnud mida/kuidas teha. Minu eneseusaldus ja -kindlus kasvasid. Ravist kujunes aga eluviis mõneks ajaks. Keha tänas mind meeletult ja hea enesetunne kasvas kuudega, tundsin end kergelt, puhtalt, täis energiat ja vabana. Tuli hetk, kui tekkis tunne taas end maailmale avada ja inimeste sekka minna. Seda tegin juba täiesti muutununa, uuenenuna. Mind enam ei huvitanud kellegi eesmärgid, ega nende teostamine, või materiaalsete asjade tagaajamine. Tervenenud olin ka vaimselt, ümber olid kujundatud väärtushinnangud, maailmavaate ja vajadused. Mind huvitas hoopis inimese keha ja sisekosmos, sest mõistsin kui oluline on selle tundmaõppimine inimese edukaks eluviisiks. See huvi ja kogemusest kogutud teadmised viisid mind õppima massaaži, ning hiljem ka psühholoogiat. Otsustasn muuta oma tegeluse suunda, ning rajada oma pkaktikad sellele, mida olin hakanud sügavuti uurima ja avastanud. Selleks ajaks olin omandanud intuitiivslt tohutult teadmisi ja tarkust, kuid vajaka jäi selle pakendamine ja teistele edasi jagamine. Selle asemel tundsin, et vajan veel palju kinnitavaid ja täiendavaid teadmisi, ning asusin end mitmekülgselt harima.

Selle loo jagamise mõte on kutse praegu kevadisele suurpuhastusele. Praegu, kui ma seda kirjutan, on aeg vahetult enne kevadist pööripäeva, ning mu elus on tulnud taas sarnane aeg ennast puhastada. Olen väljunud paar nädalat tagasi 8-aastasest eluperioodist ja suhtest, mis on jätnud minusse palju puhastamist vajavaid jälgi. Ma ei ole ausalt öeldes selle perioodi teemasid isegi läbi seedinud ega integreerinud, sest suhtes olles on teise inimese mõju selline. Nüüd, kui olen taas üksi jäänud, nind elan maamajas (küll teises eelpoolkirjeldatust), tunnen, et keha kutsub taas väärkohtlemist parandama ja meele killustumisest puhastuma. Liiatigi on see suurepärane aeg seda teha viiruspandeemia valguses, kus inimesed on sunnitud koduseinte vahele.

Mina ei tunne meelehärmi koduseinte vahele sunnitusest, vaid sellest, et olen kauaks oma keha unarusse jätnud, ning olen minetanud integratiivse eluviisi, mis mind alati toetas. Tunnen, et käes on viimane piir, sest mu tundlik keha annab juba pikka aega märku, et pöörduksin taas enesetervendamise teele oma siseruumi.

Nüüd on kätte jõudnud see aeg ennast taas tervendama ja puhastama asuda. Mõtlesin seda teha sel korral nii, et jagan oma protsessi blogis, et soovi korral saaksid ka ise proovida ja/või kaasa elada. Sügavam põhjus ka selles, et aastaid on mulle mu kliendid ja sõbad ette heitnud seda, et ma pole oma tervendavaid protsesse üles tähendanud, et nende kaudu saaksid ka teised abi. Olen teinud seda suuliselt. Nüüd siis ka kirjalikult. Mis puudutab seda va viirust ja taudi ravimist vaktsiiniga, siis vastan siin osade küsimustele, et mina isiklikult ennast väliste meditsiinilste vahenditega ammu enam ei ravi (peale seda, kui mul üleüldse emakakaela vähk HPV vaktsiinist tekkis). Minu avastusretk seisneb täieikult loodusele toetumises, kuid see ei ole kellegi teise jaoks ei vihje ega soovitus, vaid kirjeldus minu enda protsessidest. Ma usaldan loodust, sest loodus on mind varem ka alati aidanud. Ning ma usaldan oma sisemist häält, või kõrgemat mina (ükskõik mis nime sellele anda), sest selle juhtimisel olen õppinud ennast sügavamalt tundma ja just see on toonud mu ellu suurepärase tervise, kõik head asjad ja toimivad õpetused.  

Kui soovid kulgeda minuga koos kevadise suurpuhastuse rännakul, siis peagi kirjutan sellest, milliste vahenditega, tegevuste- ja protsessidega ma oma praegust puhastuspaastu kujundan. Annan mõned retseptid ja jagan oma tulemusi. Seni olen keskendunud eelduste loomisele ja vajalike vahendite hankimisele. Nagu juba eelnevalt ütlesin siis 4.märtsist elan taas üksi. Ei, koos kahe kassiga :) Kuid põhiliselt iseenda jaoks. Võtsingi vastu otsuse lõigata end lahti kõigest meeli siduvast ja ärevust tekitavast. See puudutab teatud suhteid, Facebooki, erinevaid sots-meedia kanaleid ja internetikasutust üldse. Korraldan ümber ja puhastan oma maja ja vahetut elukeskkonda talve väsinud kihistustest. Potistan lilli ja kasvatan istikuid suveks ette. Vabastan end kahjulikest harjumustest - kohvi, tubakatooted, killustav suhtlemine tühjat-tähjast jne - selleks, et sukelduda edukasse puhastuspaastuaega. Ma olen kasvatanud eelmise aasta suvel omale kõik vajalikud juurikad, et saaksin hakata tegema toormahlasid. Küll on raske hüvastijätt kohvide jm muu meelepärasega, mis mu meeli on kaua aega erutanud. Kuid küsin endalt alati: “kas sooviksid pigem jääda oma meelt erutama ajutiste stiimulitega, või tunda ennast taas erakordselt oma kehas (ja elus)?”. Ja muidugi saan vastuseks selle, et kõik kahjulik, mis keha ei teeni tuleb kohe lõpetada. Sealhulgas meelemüra, ehk viljatu mõttetegevus, sest kaootiliselt hüplevad mõtted haaravad kinni erutavatest stiimulitest, et sisemist tühjust taas põnevaga täitma hakata. Kuid siis olen taas vanas kohas tagasi, ning lükkan vaid muutuseid edasi.


Keha puhastamine on ka vaimne, spirituaalne puhastus. ning vaimne puhastamine käib alati käsikäes keha puhastamisega. Üks ilma teiseta ei toimi. Mitte lõplikult ja täielikult. Seega kui ikka on soov millestki vabaneda ja lõplikult terveneda, siis tuleb nii ka valida ja otsustada, ning selle juurde jääda.


Eelmine
Laste kooliskäimisest, ehk kes maksab memme vaeva?
Järgmine
Sessioonide kogemus ja mõtted laste kasvatamisest 

5 vastust

Email again:
OhAypKoCIb 22. aprill 2021
DMbAcBsXounE
AZKVCerXhdLtm 22. aprill 2021
pneBJVzrLWGU
RikfZGjQvWzBVN 8. mai 2021
UZzWVPuyc
LGDroWCfXxThlt 8. mai 2021
UHDGZuTqBo
bTYqkuGIMvOHmPW 23. mai 2021
TAhoUqigX