Parim teraapia on kogemus

 Katsu midagi, võta mingi asi kätte. Kus see tunne on, kui sa seda asja katsud mis sa just kätte võtsid? Kuula midagi. Kuula linnulaulu. Kus see linnulaul on? Kus sa seda linnulaulu, seda heli vibratsiooni tõlgendad? Nuusuta midagi. Kus see lõhn on? Kes seda lõhna tunneb? Kui sa vaatad midagi, kus see vaatamine toimub?

Vaata kogu seda maailma kõrvalt. Kõik see mida sa näed ja tunned jne. kus see kõik on? Jah, see on kõik sinu sees. Sina oled see, kes kõike kogeb. Läte kogeb, läbi sinu, seda millele sina tähelepanu pöörad. Sina, oled see, kes tõlgendab kõike, endas. Kõik mis on, on ainult kogemus. Kõik eksisteerib teadvuses.

Läks normaalselt keeruliseks. Tubli, las see mõistus mossitab. Las ta olla. See jutt, on sulle tegelikult sügavamal arusaadav. Sa tunned, et see on nii, ja et sa ei ole sellest kõigest eraldi. Kõik mis sina kui inimene siin maapeal pusserdad, on lihtsalt kogemus. Kõik see väline, need lõhnad ja materjalid ja teised ja olukorrad ja ilu ja... see kõik on mööduv ja muutuv. Kogu aeg, pidevalt, alati. See kõik ei ole nii tõsine. ...sa pead koolis käima ja siis tööle minema ja siis abielluma ja siis oma maja ja lapsed ja siis pension ja... :D Kas pole koomiline? Me ei pea sulle tegelikult seda eriti täna enam seletama. Sa juba tunned, et see kõik on pinnapealne värelus. Nagu õrn tuuleiil. Jah, see tuuleiil võib vahel nii valus ja „tõsi” tunduda, kuid see kõik möödub. Ära anna sellele mingit muud tähendust kui sel on. See on lihtsalt mööduv tuuleiil, mis ainult selleks, et sul oleks kogemus. 

Rahune mu kallis. Toeta end  kuhugi pehmesse tooli, ja vaata seda muutumist lihtsalt kõrvalt. Ja tunne, et see kõik, kõik väline, on sinus. Tunne kuidas ükskõik mida sa vaatad või nuusutad või tunned, on lihtsalt mingi tunne, mingi kogemus, midagi, sinus. Ja ainult siis, kui sa sellele tähelepanu pöörad. Isegi valu, mis on sinu sees, isegi see on midagi, mida sa vahel ära unustad. Ka see on lihtsalt kogemus. Sina kui inimene, oled sinust kui sinust, väga väike kübe. Aga see kübe on kõige servapealne. Sellest ka sinu kui inimese kogemuse ekstreemsus ja teravus. Sa oled kõige esimene. Sinust, sinu singulaarsest tähelepanust, ükskõik millel see on, saab kõik alguse. Sina pöörad tähelepanu, ja sellest saab alguse kogemus. Sa märkasid midagi head, super. Kogu universum toodab sinu „reaalsusesse” veel ja veel seda. Et sa veel ja veel saaksid samasugust asja kogeda, sest sinu tähelepanu on sellel. Samamoodi halvaga. Märkasid halba, hoidsid oma tähelepanu sellel. Universum hüüab, jee, meil on tähelepanupunkt, teeme sarnast ruttu juurde. Meil on kogemus... Kuid see on vaid kogemus. Kaotasid töö. Tore, see ei ole mitte midagi muud, kui see mida sa inimesena ütled selle olevat. Sa ütled et see on tähtis. Suurepärane, kohe saad sa seda veel ja veel tunda. Ütlesid et sa ei taha seda või teist rohkem teha, sa tahad omaette olla. Suurepärane, kohe tekib sul võimalusi seda kogeda. See kõik on vaid midagi, mis on sinus... Ja see kõik, mu kallis, see kõik on selline, nagu sina selle valid. Sa teed seda teadlikult või mitte. Kogemus on sinus. Milline see on, ei ole vahet. Ja kuna sellel ei ole vahet, vali hea kogemus. Sest kallis, kui sa peatud ja vaatad, kus see „tõsine” või „reaalne” on, saad sa aru, et see on vaid midagi sinus. Ja ainult siis, kui sa sellele tähelepanu pöörad. Hmm, miks kuradi pärast sa üldse peaksid sekundit ka rohkem kannatama... Pööra oma tähelepanu endasse. Vahet pole kus see sul on, välja või sinus. Pööra endasse, vaata mis sinus on, on sul hea või halb. Kui on halb. Peatu, peata oma tähelepanu sellele mis seda halba teeb. Pannes oma tähelepanu millelegi heale. Ka kõige kitsamas ja pimedamas vangikongis, on sul võimalik tähelepanu teadlikult millelegi pöörata. Millelegi halvale, millelegi heale. Välisele, mõttele, lõhnale, tundele, millele iganes...

Selline tore jutt. See kõik ei ole nii tõsine, see kõik lihtsalt on. Me ei pea isegi seda arutama, kui teravad energiad meil praegu õhus on. Sa tunned seda väga hästi. Sul on vahepeal nii nii niiväga halb. Ja siis on jälle niiväga selge, et miski on selge. Sul on vahepeal niiväga hea. Kuid ka see, on lihtsalt sinu sees, mittetõsine, kogemus, tunne. Sellest, ei ole mitte midagi. Oma reaalsuse loomine, tore, anna minna, aga ka see ei ole tõsine, see ei ole tähtis. Ära tee sellest omale tööd. Sinu inimeseks olemine, see on lihtsalt kogemise vorm. Singulaarse tähelepanu kogemise vorm. See on lihtsalt vorm kogemisest, kus sul on kas halval, või heal, sinu tähelepanu. Sina inimesena, oma mõistuses, oma tööriistaga, ei saa kunagi näha mõlemat perspektiivi korraga. Sa ei saa korraga näha olukorras või asjas või teises, halb ja head. Ja see on ju tore uudis. Nüüd kus sa seda tead, saad sa teadlikult halva tunde maha jätta. Sest sa tead, et sa ei saa korraga halvale ja heale tähelepanu pöörata. Kui sa valid tähelepanu keskmesse hea, ei ole sul võimalik halba tunda. See on päriselt ka nii lihtne. 

Puhka vahepeal. Ära võta seda elu siin nii tõsiselt :) Tee omale tass teed, istu, poe pehme teki alla, võta päikest, tunne kuidas soe tuul puhub, katsu vett, joo vett, tee endale ise pai, silita ennast, täna ennast, naudi ennast, naudi mis sinus toimub. Vali hea, keskendu heale, mõtle headest asjadest, mõtle mida sa tahad, ja miks. Miks sa midagi tahad. Mõtle kuidas sul on hea kui sul on sinu asjad. Mängi nende asjadega oma peas. Tunne kuidas sul hakkab hea kui sa mõtled heade asjade peale...