Sessioonide kogemus ja mõtted laste kasvatamisest 

Iga inimesega, kes teraapiasse tuleb nii iseenda pärast, kui oma lapse tõttu, jõuame sessioonide käigus varem või hiljem lapsepõlve. See on lihtsalt osa meist, kuna sel perioodil elust kujunesime välja. Või, meid kujundati välja. Seetõttu ma ei imesta üldse kui iga kolmas inimene avaldab esimesel kohtumisel teadlikkust oma ühe, või teise, isikuomaduse päritolu kohta öeldes: “ma saan aru, et minu rahulolematus suhetes tulleneb lapsepõlves läbi elatud kogemusest, kui vanemad olid rahulolematud teineteise ja oma elu suhtes, ning nad ei suutnud oma emotsioone tervislikult ei läbi seedida, teadvustada, ega ka väljendada”. See on tõsi, kuid probleemi pindmine kiht.

Lapsevanematel on sageli ettekujutus laste kasvatamisest justkui skulptoril oma loomingust, kus ta peab seda voolima vastavalt oma ideele, et saada eesmärgipärane ja rahuldustpakkuv tulemus. Just sellises vaates peitub aga valus tõde - laps ei ole kellegi looming, ta on eraldiseisev individuaalsus, kellel on eelmistest eludest pärinev üsna kindel iseloom ja isikuomadused. Hüpnoteraapia sessioonidest kokkuvõttena võib öelda, et me liigume elust elusse üsna sarnase omaduste pagasiga, neid vaid mingil määral muutes ja/või täiendades. Kardinaalseid muutusi esineb üsna harva. Seega väike laps sündides ilma oma vanemate perre juba teab kes ta on, ning tema mõjutamine ja “kasvatamine” vanemate kõiige paremategi kavatsuste järgi vaid murrab tema enesekindluse, tahtejõu ja uudishimu. Loomulikult on mõistetav, et meie ühiskondlikus korras annavad vanemad parima, mis neil on (mitte küll alati, kuid enamasti). Nemad peavad tagama pere ülalpidamise, tervise ja heaolu. Lisaks töökäimisele ja kõikide materiaalsete kohustuste kandmisele püüdma lapsele pakkuda ka veel tema arengu jaoks olulist, rääkimata emotsionaalsest heaolust. Kõike seda on suure hulga perede jaoks liiga palju, rääkimata üksikvanematest.

Miks see nii on? Probleem tueneb tegelikkuses ühiskondlikust korrast ja ühiskonna ülesehitusest. Meie iidsed esivanemad elasid teistmoodi. Lapsi kasvatas kogu suguvõsa, kes elas ühtse toimiva kogukonnana. Igal liikmel oli neile midagi omalt poolt jagada ja õpetada. Suuremas homogeenses kogukonnas olid ülesanded jaotatud iga liikme jaoks sobivamalt, ning iga liige sai täita talle sobivaid ülesandeid ja eesmärke, mis tõi nii individuaalse, kui kollektiivse rahulolu. Võrdlus praegusega - põhimõtteliselt peavad praegu vanemad tegema ise kõike, mida iidses kogukonnas tehti paljude inimeste poolt jaotatuna. Just sellepärast on meie noored lapsevanemad kurnatud juba esimestel aastatel peale lapse sündi ja vajavad psühholoogilist, vm vaimset toetust. Põhimõtteliselt ei saa selline süsteem hästi toimida, sest pered on väiksed ja eraldatud tervikust, ning vanematele on pandud liiga suur vastutus ja kohustus.

Nagu rääkisime, siis iidses kogukondlikus korras oli lapse kasvatamine sugukonna, või hõimu, töö. Lastega sageli tegelesid need liikmed, kellel oli vähem kohustusi ja rohkem aega, ehk vanemad, kes olid elu jooksul töötamise ja elamise käigus rohkem kogemusi omandanud, ning need rahulikku vanaduspõlve integreerinud. Neil oli aega lastele pühenduda, ning tarkust, et lastele vajalikku õpetust elus toimimiseks jagada. Laste endi nooremad vanemad aga rakendasid oma jõudu seal, kus seda rohkem vaja läks. Sedasi sai lapsed vajaliku tarkuse, armastuse ja toimiva kaasavara eluks, ning nad tundsid end täisväärtuslike ja vajalike ühiskonnaliikmetena. See omakorda tõi püsiva rahulolu ja terve uudishimu ennast arendada.

Praegune ühiskonnakord aga seda ei soosi. Peredes kasvavate laste jaoks ei jätku vanematel sageli aega, ega ka tahtmist nendega tegeleda. Siis kasutatakse dressuuri ja käsu meetodit: “ma juba korra ütlesin sulle mida pead tegema, kui veel küsid, siis saad karistada”. Mis te arvate millised on laste kõige suuremad hirmud?

Esiteks hirm autoriteedi ees, mis tuleneb hirmust karistava vanema ees, ning mida suuremaks kasvades kantakse üle koolile, õpetajatele, riigivõimudele, suurematele lastele jne. Sellised lapsed sirgudes täiskasvanuteks jäävad psüühiliselt alati väiksemateks, võttes ise alateadlikult iga situatsiooni ees madalama hoiaku. Neid juhib uskumus: “kui ma olen mina ise, siis saan karistada”. Selliste laste minatunne on murtud karistamisega, ning nad on kujundanud kaitsva identiteedi alateadlikult võttes sõltuva, ennast vähendava ja igaks juhuks mitte midagi algatava hoiaku. Täiskasvanuks saades saavad nad sageli passiiv-agressiivse sildi ja depressiooni diagnoosi endale külge. Otsivad (õigemini leiavad) nad endale enamasti sellised kaaslased, kes on agressiivsed (kõiketeadjad) ja oma sõna neile peale suruvad. Neis elav sisemine laps (ehk laps kes ta kunagi oli) ennistab alateadlikult sarnast olukorda, millega oli lapsepõlves harjunud. Seega kordavad nad oma suhetes düsfunktsionaalseid mustreid lihtsalt sellepärast, et on sellega harjunud, ning see tundub turvaline. Jah, tuleb õigesti mõista, et nende jaoks ongi vägivald normaalsus. Sellepärast sellist suhet kõrvalt vaatava sõbranna nõuanded jooksevad liiva, kuna sõbranna ei mõista, et selle inimese sisemise lapse jaoks ongi see normaalne olukord. Pigem on vägivaldsest suhtest väljumine tema jaoks ebanormaalne, sest see nõuab oma tunnetele ja uskumustele otsa vaatamist, ning haavata saanud sisemise lapse tunnistamist ja sellega suhte loomist. Seal tuleb juba mängu vastutus.

Vastutust ei taheta naljalt võtta, sest selliselt elada on mugavam. Ühel või teisel viisil murtud sisemisi lapsi elab peaaegu igaühes, ning see on igaühe enda kohustus nendega tegeleda. Kuid, see eeldab julgust oma tunnetele otsa vaadata, oma valusate kogemustega tegeleda, ning murtud sisemine laps tervendada. Siis, ja ainult siis, on võimalik oma suhtemustreid muuta, ning oma elukvaliteeti uueks luua. (sellest teemast räägin lähemalt järgnevates postitustes).

Tulles tagasi laste kasvatamise teema juurde, siis võiks vanematele nõu anda. Selleks, et mitte murda lapse tahet, uudishimu ja iseloomu, ei ole vaja neid skulptorina vormima asuda, vaid vaadata milline on nende endi kaasa sündinud iseloom. Palun ärge suhtuge lastesse kui väiksekestesse, kes midagi ei tea. See ongi alandamine ja nende loomupärase intelligentsuse alavääristamine. Nad ei ole väikelapsena saanud võibolla veel võimalust neid omadusi teile esitleda. Kui neisse suhtuda kui väikestesse, siis nad armastusest ja poolehoiust teie kui autoriteedi vastu võtavad teilt vastu pakutava kujundi iseenda suhtes, ehk hakkavad ennast nägema sellisena nagu teie neid. Nad usaldavad teid. Sellega aga teevad endale pöördumatut kahju kogu eluks, sest suruvad enda tõelise olemuse sügavale enda sisse peitu, sel lihtsal põhjusel, et nende enda olemust seda ei tasustata armastusega, ega märgata teie poolt. Nad õpivad teie jaoks olema sellised nagu teile meeldib. Ikka selleks, et mitte hüljatud, karistatud, tõrjutud jm saada. See ongi see karuteene, mida lastele tehakse ja jätab lapsele jälje terveks eluks. Sellised lapsed kasvavad iseenda olemusest lahus, elades vanemate elu, täites vanemate eesmärke, realiseerides vanemate ideaale. Nad ei ole õnnelikud (kuigi nad püüavad, vanemate meeleheaks), ning varem või hiljem saabub hetk, kus nad murduvad enda sisemisse tühjusse. Seisavad silmitsi (sageli juba täiskasvanueas) enda sees oleva tühjuse, ehk tegelikult iseenda olemuse kaotuse, viha, frustratsiooni, rahuolematuse ja enese pideva otsimisega. Hea on, kui nad siis jõuavad teraapiasse. Halvem, kui otsivad lahendust nutiseadmetest, uimastavatest ainetest, või enesetapust.

Selleks, et sinnamaani asjad ühegi suureks sirguva lapse jaoks ei jõuaks, tuleb vanematel loobuda oma laste “kasvatamisest”, ning püüda ise ennast leida ja oma last hoopis usaldama ja kuulama hakata. Lapsed ei sünni ühegi pere juurde juhuslikult, neil on nii enda ees, kui pere (ja hõimu) ees võetud üledanded, eesmärgid ja suunad. Teie saate neid vaid kas pidurdada, või soodustada.

Kui te lapse arengut “kasvatamisega” pidurdate, siis tuleb teil samuti taaskehastuda niikaua koos oma lapsega, kuni te oma õppetunnid ära õpite ja enda sees oleva murtud lapse üles leiate, ning ennast uuel viisil kohtlema õpite. Seda ei saa teile keegi teine õpetada. Õigemini, teie laps tulebki teile seda õptema ja näitama, kuid teie ülesanne on tegelikult kuulata, mõista ja teadvustada.