Tingitusest

'Invocation'by Elina Kirt & Janek Sarapson

Tingituse seemned peituvad kõikjal teadvuses. Võtame näiteks sellise lihtsa näite, nagu on kohvi lõhn. Seda lõhna teab meist igaüks, kuigi paljud ei koo kohvi. Siiski peetakse seda lõhna enamasti meeldivaks, ja nimetatakse aroomiks. Selge on see, et ta on üsna tugev aroom, mida suudab igaüks kerge vaevaga endas elustada.

Niiet kui ma nüüd palun sul mõelda kohvi lõhna peale (kas tunned kohvi lõhna?), siis hakkad kõigepealt seda otsima (nuhutama), siis saad vastuseks, et seda sinu vahetus reaalsuses ei ole (ei tunne). Kuid elavam fantaasia hakkab looma seda reaalsuseks. Põhjuseid on erinevaid, miks. Siis tekib klassikaline soovmõtlemine, ehk iha. Meel on huvitatud millestki uuest ja on mida soovida reaalsuseks. Inimene selles olukorras on võimeline haarama ka teisi meeli, so lisaks mõttele kohvist tunda lõhna, maitset ja tajuda tassi aurava kohviga oma käes. Nagu juhtuks see päriselt. Sellega hüpnoteraapia tegelebki.

Kui ühte impulssi tugevdada oma usuga selle võimalikkusesse, siis varem või hiljem see tekibki reaalsusse. Sellepärast inimesed ütlevadki, et mida mõtled, see juhtub; võiet mida lood seda saad. Loomulikult, sest oled lubanud vastava kujundi saadavast oma meelde. Siit võib leida klassikalise sõltuvuse baasmehhanismi. Meel muutudes rahutuks loob mingi kujundi, mis valitakse enamasti tuttavlike kujundite seast, või luuakse sellega ligilähedane. Miks? Sest siis on suurem tõenäosus saada rahuldust. Alati püsimatu meel lepib sellega, et rahuldus on ajutine, kuid peab seda kestvaks. Ajutine on ju meele loomuski. Pakkudes endale (luues oma meeles) ajutisi rahuldusi tekib illusioon kontuiniteedist, ehk aja kestvusest. Teisisõnu, tekib tunne et ongi igavesti nii, nagu rahulduse tipus. Kuid paradoks peitub selles, et selles seisundis (olekus) meel ei soovi teadvustada kaduvust, et ka see ajutine hetk möödub, ning järgneb paratamatu impulsi mõju puudumine. Seda tajub meelega samastunud inimene puudusena, või tühjusetundena, ning emotsionaalselt tekib vastumeelsus. Vastumeelsuse kannab meel (kui puudub teadlikkus) üle üle antud situatsiooni või hetke tingimustele, hakates seda tajuma piiranguna. Ma armastan tuua näidet teatud värvi filtrist, et meel loob oma eelistuste ja vastumeelsusega teatud nt sinise filtri, mille läbi ta siis maailma vaatab, ning otsustab unustada, et ta ise on selle fitri loonud. Nii tekib mis tahes pohmelliseisund, kus reaalsust tajutakse seda valusamana, mida tugevamalt oldi allutatud ihadele; samastunud iha objektidega. Kui nt kallim on lahkunud teise juurde, siis sageli tõlgendab meel situatsiooni enesekeskselt valuna, mis on vaid soovitud impulsi puudumine, ning keeldub nägemast hetke reaalsust. Reaalsus tuleb aga nähtavale kui esitatakse endale küsimus iha tekkemehhanismi algse impulsi kohta, et kust selline soov üleüldse teadvusse on saanud tekkida ja miks meel peab seda ainsaks võimalikuks reaalsuseks. Et miks just kohvi ja miks ainult kohvi?

Kui meel peab iha objekti ja tingimust ainsaks soovitavaks (võimalikuks) reaalsuseks, siis eraldab ta end tegelikkusest ja satub budistlikes terminites tingituse (karma) lõksu. Kuid enamus inimesi ei taju end põhjus-tagajärg ahela põhjustajana, vaid selle käes kannatajana (soovmõtlemine). Sellest ongi tekkinud kannatuse kontseptsioon, kus inimene tajub end abitu ohvrina ja võimetuna asjaolusid mõjutada. Kuid tegelikult andes meelele voli luua “meelevaldselt” soovitud kujundeid, loobume ise oma väest tajuda olukorda adekvaatselt ja allutades end iha tekitatud impulsile loobume ise oma võimest tajuda reaalsust vahetult ja adekvaatselt. Selles seisundis olles ütleme, et kogeme kannatust, et me kannatame. Kuid seisund on enda loodud.

Enda loojasust, ehk seda et oleme kujundi ise loonud, inimene enamasti väldib teadvustamast. Ta on samastunud niivõrd meelega ning meele loodud kujunditega, et ei lase oma teadvusse vastavat “uut” kontseptsiooni, mis ohustaks kontinuiteeti (kestvust, ehk aja tajumist kesva voona). Tegelikkuses lubades endal näha meele tühja olemust, katkestame põhjus-tagajärg karmilise tingituse ahela, mida tajume ajana, kuid mis on sisuliselt vaid meele loodud impulsside seeriad. Mina tajun seda justkui paljude erinevate fotode seeriat, mis vilksavad nii kiirelt, et moodustavad filmi, mida tajun kestvusena. Kuid sedasi ehitab meel end reaalseks, ehk toetudes millelegi, mida ta on loonud, tõlgendab end olemasolevana. Kui seda tingituse ahelat läbi näha, siis tuleb meele tühi loomus nähtavale ja haihtub asjade olemuslik seotus teineteisega, ehk tingitus. Tingitus tuleneb põhjuslikkusest ja suhtelisusest. Miski saab eksisteerida vaid suhtes millegagi. Kohvi lõhn saab tekkida vaid tajuja meeles. Valu armastatu kaotusest saab tekkida vaid armastaja meeles. Kui samastame end tajuva meelega, siis kogeme valu reaalselt, mis võib võtta füüsilise vormi, ehk tiheneda mõttest (mentaalkehas) emotsionaalseks impulsiks (emotsionaalkehas) ja väljenduda füüsiliselt kehas teatud piirkonnas teatud viisil (sümptomine). Seega iga kord mõeldes kallimale võime tajuda kehas mingil viisil valusat kokkutõmbumist, mida tõlgime puuduse- või tühjusetundeks. Sellele järgneb kohene emotsionaalne reaktsioon, mille tõlgime kurbuseks ja samas vormub ka suhtumine käesolevasse reaalsuse hetke kui mittesoovitavasse, sest meelega samastudes ei talu me lahutatust oma iha objektist, ning eraldume omaloodud maailma, milles jääme oma kujutluse lõksu vangi.

Enamus inimesi pöördub terapeudi poole sooviga taastada soovitud reaalsus valu ära kaotamise läbi. “Võta mult valu ja kannatus, ning loo võimalus saada taas ihaldsväärset”. Ütlemata jääb, et tegelikult puudub soov teadvustada samastumist oma meelega ja selle loodud tingitusega, sest iha ära kaotada ei ole soovitav ega oodatav. Kaotada soovitakse vaid vastumeelsust ja sellest tulenevaid tingimusi, mis paratamatult järgneb iha puudumisele. Kuid iha (soov) ja vastumeelsus (pettumus, vm ebameeldiv tagajärg) on lahutamatud. Siis need terapeudid, kellelt oodatakse imesid teenivad hästi  kujundades soovitud reaalsust ümber (ümberprogrameerimine) soovitule enam vastavaks. Siis ei pea inimene teadvustama oma meele tühja loomust ja iha olemust, vaid saab mugavalt uue põhjuse, millele rajada oma uus elu. Tegelikkuses ei ole siin midagi uut, vaid mingi tingitud põhjus on asendatud paremana tajutavaga, et (taas)luua vankumalöönud kujutlus tingitud (soovitud) reaalsusest. Nii saab meel end ära petta ja inimene tajub taas oleviku reaalsust lõputu kestvusena, ehk eluna.

Samastudes soovitud tingimustega ütleme endale, et tunneme end teatud viisil ja kohas, ning teatud tingimustel hästi. Me ei märka kui suure kaalu me sellele tundele omistame, sest peame seda sisetundeks ja paratamatult õigeks. Selliselt endale õigustusi luues moodustab meel õige-vale ja hea-halb kontseptsioonid oma vahetus reaalsuses ja asub reaalsust kujundama vastavaks. Nüüd olenevalt inimese arengutasemest annab inimene jõudu oma soovide teostumiseks. Seda nimetame me eesmärgipäraseks eluks. Meie ühiskonnas ülistatakse eesmärgi nimel elamist, sest see defineerib inimest ja ta ei pea vaatama endasse ja esitama kriitilisi küsimusi. Sellepärast ka ühiskond tasustab vastavalt enesedefineerimist, saavutuspõhisust ja eesmärgi nimel elamist. Tasustamine toimub musttuhandel viisil, kuid inimene tajub seda süsteemi toetusena.

Siisnkohal tuleb peatuda pisut mõistel süsteem. Süsteem on kollektiivne teadvusvorm, mis on tekkinud kriitilise hulga inimeste kokkuleppel. Ehk on kokku lepitud, et teatud mõtted on soovitavad ja liigutakse nende soovitud mõtete tugevdamise poole. Sellega ebasoovitav, kui paratamatu vastandpolaarsus tõrjutakse vahetust kollektiivsest reaalsusest välja. Sellepärast on meie ühiskonnas soositud teatud inimtüübid (võitjad, saavutajad jne), sest neid juhtiva (kujundava) mõttega samastumine on soositud ja ihaldusväärne. Samuti on ihaldusväärse kaotanud, või sellest ilma jäänu ebasoosingus (haiged, kannatajad), kuid siiski süsteemi toetatud (sest nad toetavad süsteemi). Süsteem toetab kannatamist näiteks pakkudes kaotusvalu või hirmude all kannatajale tabletti. Siis ei pea hakkama inimene endale esitama kriitilisi küsimusi, ning saab oma meelega samastudes mugavalt elada soovitud reaalsuses (või selle vastandis). Kuid tablett on justkui pilet (võimalus) jääda omaloodud alternatiivsesse reaalsusse, et mitte näha tõde. Tõeks pean ma tingituse enda nägemist, ehk meele tühja loomuse tundmist. Blue pill or red pill”, küsis Morpheus Matrix’i filmis Neo käest, pakkudes talle võimalust kas jääda oma meele loodud simulatsiooniilma, või väljapääsu sellest, millega kaasneb pöördumatu muutus teadvuses ja tõe nägemine ilma ilustamata.

Enamus inmesi meie maailmas valib selle tableti, mis võimaldab jääda omaloodud simulatsioonimaailma vangi. Inimene on nii harjunud sellega, et valib ikka ja jälle omale tuttava olemise viisi ja samastumise meele, ning meele loodud kujunditega. Harjumusest. Mitte teadlikkusest. Just harjumus võimaldab sellist kõrgetasemelist enesepettust sooritada. Sellega mõistab inimene end ise vabatahtlikult vangi, et arvab end ekslikult olevat reaalne. Jah just, me arvame, et oleme päriselt olemas. Selle nimel oleme nõus lõputult kannatama: oma soove ja nende puudumisst tingitud kannatusi läbi elama. Isegi tagajärgedesse surema, õilistades neid. Budistid peavad seda fenomeni meelepetteks, ehk meeleplekiks. Kuid meeleplekk on otseselt öeldes vaid teadlikkuse puudumine, vabatahtlik eelistus näha reaalsust omale soovitud viisil, ehk samastumine meelega, tingituse aktepteerimine. Ei midagi muud, keerulist, ega ulmelist. Öeldaksegi sageli, et reaalsus on tegelikult lihtne. Kuid mida selle all mõistetakse, oleneb juba seda tõlgendavast meelest. Igaüks oma moodi, kuid kindlasti mitte nii, nagu reaalsus tegelikult on, sest see tooks nähtavale halastamatu tõe - tõlgendavat ja vaatlevat meelt ei eksisteeri, et sel ei ole oma püsivat olemust ja miski pole päriselt kehtiv.

See kõgutaks stabiilsust otsiva ja oma elus korda loova meele alustalasid. See muudaks kehtetuks kõik, mida peame kindlaks, püsivaks, stabiilseks, olemasolevaks. See taandaks vaatleja olematuks, reaalsuse vaid olematu vaatleja sisutühjaks näitelavaks ja reaalsuse loomise alged, millest võrsuvad igapäevased mõtted, kehtetuks. Siis oleks kõik mille nimel inimene pingutab ja kannatab, oma olemuselt tühi ja mõttetu. Sõna kõige otsesemas mõttes ja tähenduses.