Kahtlemise halvav mõju

Lihtsustatult öeldes elab inimeses mitmeid alamisiksusi, ehk osasid. Need on psühholoogilised pooled, mis on välja kujunenud teatavate asjaolude, tingimuste ja tegurite raamistikes. Näiteks, elades ülitundlikuna perekonnas, kus enda kuuldavaks ja nähtavaks tegemiseks on vaja pidevalt ennast ja oma taluvuspiire ületada, tuleb välja arendada ellujäämisvõitluses teatavad omadused. Nende pikaajaline teatud viisil kasutamine arendab välja teatava psühholoogilise tüübi, mis ei ole sellele inimloomusele võibolla  omane, kuid antud tingimustes hädavajalik. Keskkonnast väljudes see osa lõdvestub ja inimene saab taas enam iseendaks (kui see on tema loomusele omasem). Alamisiksused, ehk osad arendatakse välja vaid mingist vajadusest.

Aja möödudes tingimused ja keskkonnad muutuvad, ning osasid ei ole otseselt vaja kasutada. Siiski ei kao nad sageli kuhugile ja tõusevad taas esile teatavate triggerite (päästikute) ilmnedes. Selleks võib olla näiliselt asjassepuutumatud tegurid - teise inimese hääletoon, punane foorituli, pinge töökeskkonnas, ebaõnnestumised asjaajamises vms. Siiski on iga trigger konkreetse inimese jaoks väga spetsiifiline ja kindel ankur, mis seob inimest mineviku seisundikompleksi, ehk alamisiksuse külge, ning aktiveerib selle inimese tahtest sõltumatult. Selline on ebameeldivate kogemuste lihtsustatud mehhaanika, millele lisandub iga inimese puhul palju silmale nähtamatuid aspekte.

Tulles tagasi kahtlemise teema juurde, siis ma ütleksin, et kahtlemine ise ongi kahe domineerivama alamisiksuse vaheline debatt. Õigemini, inimene ise ei suuda langetada liisku selle üle, kumba osadest antud hetkel uskuda ja kummale anda hääl. Kui enne seda episoodi võis olla inimese elus pikka aega kõik rahulik ja puudus vajadus teha suuremaid muutusi, siis ühesainsast triggerist võis kogu elu peapeale pöörduda. Loomulikult on meie kõigi elus ka igapäevaseid väikesi ja vähemtajutavaid kahtlemisi, mis ei raputa meid olemuse vundamendi põhjani, ning millega tuleme kergemini toime. Kuid vahel, eriti suuremate ja tähtsamate otsuste puhul võivad juhtuda ebameeldivad olukorrad ja tagajärjed.

Kui näiteks inimesel on kaks domineerivamat alamisiksust (osa) vastanduvad, siis peab ta edasiliikumiseks ja otsuse tegemiseks alati valima ühe. Kui üks osadest soovib eluga edasi minna, teeb julgeid plaane, võtab mõneti eufooriliselt vastu oma ellu uusi tegemisi, suhteid, väljakutseid; “saab hakkama”, uurib, huvitub, leiab kergelt koha elus jne; siis teine aktiveerudes vastupidiselt langeb apaatiasse, kurbusesse, masendusse, ei tundu endale piisavana, ei saa hakkama, talle tunduvad teise osa väljakutsed liiga rasked, mõttetud ja isegi ebareaalsed, ei soovi, ei taha jne. Sellise sisekonflikti puhul algfaasides saadakse üldiselt hakkama lihtsa valikuga ühe või teise osa kasuks. Kui aga konflikt ei lahene ja aastatega vaid süveneb, siis võib hakata välja kujunema depressioon, enesehinnangu langus, krooniline enesekindluse puudus, millegi saavutamine muutub ebareaalsemaks, elu ja tervis hakkavad kannatama. Sellisest suurenenud vastuolust võib saada inimese jaoks allakäiguspiraal ja üldine motivatsioon elamiseks hakkab kaduma. Üsna kergekäeliselt antakse sellise konflikti käes kannatavale inimesele diagnoosiks - depressioon, lõhenenud isiksuse häire, või bipolaarne häire. Kuid tegemist ei ole häirega, vaid pikka aega väljakujunenud ja lahendamata alamisiksuste vahelise konfliktiga.

Sellise sisekonflikti tervendamiseks on muidugi mõista mitmeid erinevaid viise ja mooduseid. Kuid esmalt tuleb see tuvastada, seejärel mõista mõlema osa väljakujunemise lugu, funktsooni, motiive ja suuremat pilti selle kõige taga. Selge on see, et ei saa midagi välja ravida või tervendada, kui ei mõisteta mida tervendatakse. See on minu subjektiivne arvamus 13 aastase praktika tulemusena. Selline huupi sihtimine lihtsalt ei ole väga tulemusrikas. Inimene peab ise teadvustama miks ta end selliseks on loonud. Kõigel on oma põhjus.

Kahtlemine tühistab mõlema osa ettevõetu. Energia seiskub ja liikumist ei toimu. Kui inimene on elanud pikka aega sellises vastuolus, siis püüab ta (igati õigustatult) vältida neid tegureid, mis põhjustavad talle soovimatu alamisiksuse esilekerkimise. Näiteks endine sõltlane, kes on oma probleemist näiliselt üle saanud ja tervenenud, püüab vältida seltskondi, mis mõjutavad probleemi taas esilekerkimise. Kuid vastuolu seisneb selles, et tervendamata end vaimselt ei ole tegelikku sõltuvuse põhjust kõrvaldatud ja tendents võib esmalt varjatult edasi kesta. Siis on vaid aja küsimus mil sattudes sedapuhku endale soositud inimeste uude seltskonda, kes kasutavad teisi (sh legaalseid) vahendeid ja tingimusi, satub alateadlikust kuuluvuse soovist, samastumise ootusest, tunnustuse ja aktsepteerimise vajadusest taas rattasse, ning maha surutud alamisiksus taas uues (ning sageli tugevamas) kuues esile kerkib. Siis juba uute tegurite mõju all. Olen näinud mitmeid inimesi, kes on alkoholist, narkootkumidest ja tubakast vabanenud, ning nende mõjudest tervenenud, kuid sattudes vaimsesse seltskonda jätkavad teiste toel oma sõltlase teekonda nüüd juba muude vahendite, spirituaalsete praktikate jm toel. Endale neid õigustades ja teistelt kinnitust saades. Tegelikkuses vahetatakse ühed tegurid teiste vastu välja, põhjendades seda endale vaimse tee käimisega. On ka teistpidiseid näiteid, kus igati sportlik, edukas, lugupeetud ja kena inimene, kes ontlikult on olnud terve elu teistele muster-eeskujuks, järsku ilma nähtavate põhjusteta hakkab endas kahtlema, tarbima rohkem toitu ja alkoholi, kaduma areenilt, loobudes oma vaimsetest suunitlustest ja toetajatest satub lõksu, millest on eriti temasugusele väljakujunenud suurepärase enesehinnanguga tüübile väga raske välja saada. Eriti raske on see avalikult tuntud isikutele, sest löögi alla satub kogu indentiteet ja väljakujunenud maine (ilmselt see on ka üks põhjustest rohkele alkoholi- ja tubakatarbimisele). Üheks põhjustest on eestlasele nii omane uskumus ja mantra, et “peab ise hakkama saama”. Ja sellisid inimesi on palju, õigupoolest võiks öelda, et suuremal või vähemal määral pesitseb selline potentsiaal kõigis. Sestap ongi hädavajalik enese tundma õppimine, ning (eriti) nähtamatute tendentside ja jõudude teadvustamine endas. Ainult sedasi on võimalik ka teisi aidata.

Minu jutu mõte ei puuduta loomulikult vaid sõltlasi, vaid ka täiesti normaalseid ja igapäevareaalsuses hästi toimetulevaid inimesi. Ma ei räägi äärmustest, vaid sellest, mida peetakse normiks. On üldiselt eksitav kuvand mida paljud inimesed on otsustanud mingil põhjusel uskuda: et elu peab olema "korras", hea ja turvaline, ning inimene peab olema õnnelik neis tingimustes milles elab. Selline arusaam oleks justkui kristalliseerunud müüt, millesse uskumise järgi elamine võtab aina rohkem võhmale, sest selle saavutamine tundub aina ebareaalsem. Selle nn ideaali (ehk tingimuse) olemasolust tekivadki probleemid, sest püüdlemine toimub ideaali poole ja kuna lootus sureb viimasena, siis hoitakse kümne küünega kinni näivusest, millel ei ole reaalsusega midagi pistmist. Tervenemine algab aga reaalsuse tunnistamisest ja sellega leppimisest. 

Tõeliseks tervenemiseks ei ole vaja kellegi teise ega kolmanda tuge, vahendeid, ega tingimusi. Tervenemine toimubki tingimustest, tingimuslikkusest, sest “tänu” tingimuste seadmisele algselt osadeks killustumine üleüldse toimuski. Teadvuse allaspektid tuleb taas tervikuks ühendada, seda tervendamine tähendabki. Seega kokkuvõtteks võiks öelda, et kahtlemise olemasolu on kinnitus tervikuks liitmata allosade omavahelisest debatist. Seda teades on lihtne võtta midagi ette võrrandi lahendamiseks.