Kõik teed toovad lõpuks olevikku

Veel pool sajandit tagasi leidis inimene hingerahu oma elukeskkonnas toimetades, aasal loomi karjatades, metsas seenel käies ja kesal heina tehes. Toimimine loodusega koos, ühes rütmis ja arvestades looduse tsüklitega oli meie esivanemate hingerahu andes ja meelt tasakaalustav eluviis. Polnudki olemas teist eluviisi, kui selline, milles end ei saanudki eraldada loodusest. Inimesel polnudki selliseid mõtteid mis hingerahu rööviksid. Sellised mõtted tulid võõrvõimudega koos eluviisist sunniviisilise pagendamisega. Kui inimesele pikka aega sisendada, et mujal ja teisiti on parem, siis ta hakkabki uskuma, et nii on. Ta teeb kõik selleks, et uut elu ehitama hakata, ning kui ise ei saa või ei suuda, siis lastele luuakse see võimalus ikka. Sedasi meie emad ja isad liikusid massiliselt linnadesse “head uut” elu otsima. Võõrandusid oma hingerahu ja tasakaalu pakkuvast eluviisist ja -keskkonnast, et saada metropoliitideks. Saidki. Alul korteri betoonmagalasse, siis pingutades ja püüeldes ikka enam roheluse ja avaruse poole. Nüüd on heal juhul püüdlejal piinlikult mõõdetud-niidetud maatükk ja igapäevane “heaolu”, mis tagab laste-lastelaste maksud ja käigud, ägisemiseni kaetud peolauad, kõik need kasvavad kulud ja peab veel üle jääma eneseotsingutekski. Kas peale seedehäirete, konfliktsete omandisuhete, virtuaalilmas elavate laste ja ikka veel südilt õnne otsivate igavesti noor välja tahtma paistvate naiste leidub pereisal meelerahu ja rõõmu peatuda ja uurida oma mõtteid? Rääkimata sellest kes ta on ja kuhu liikumas?

Mille poole me ruttame? Mille saavutamiseks oma naba paigast pingutame? Kas oma ettekujutuses saavutatust saabub ka hetk, mil on võimlaik maha istuda, rahuneda ja pea tühjaks lasta? Tueb aru saada, et püüdlemine tuleviku nimel on protsess mitte eesmärk. 

Sellist hetke lõdvestmiseks ei saa enamus tuleviku nimel elavaid inimesi endale enam lubada, sest nende meelest kaob kontroll asjade üle kohe käest, hinge hiilib tühjusetunne ja hirmust ebamäärase hirmutava ettekujutuse ees tulevikust hoitakse end oma mõtetega alalises pinges. Aastad aga kaovad linnutiivul ja pingetel, hoolimata kulukatest lõdvestusprotseduuridest, on omadus kuhjuda, ning sedasi tasahilju keha ja meelt nõrgestada. Kuni hetkeni, mil nõrgim lüli veab alt ja probleem ongi platsis. See võib olla füüsiline sümptom, mentaalne häire või vaimne hingehäda, vahet pole. Tuleneb see alati meie endi mõtetest iseenda, oleviku ja tuleviku kohta. Õigemini sellest, et oleme end “unustanud” mõtlema ja see on saanud automaatseks protsessiks, millest väljapääsu leiab inimene vaid seda endale täielikult teadvustades.

Siiski leidub ka ajutisi hetke lõdvestumise tehnikaid, näiteks hüpnoosi näol. Hüpnoos on sügav lõdvestusseisund, mis võimaldab inimesel juhtme välja tõmmata ja korra eriti sügavalt kõikidest oma protsessidest välja logida. Just sellepärast räägivadki inimesed peale hüpnoosist ärkamist eriti puhanud olemisest ja värskusest. Mina soovitan leida inimestel endale sobiv vaimne praktika, mis võimaldaks ise omal käel iga päev ja aina sagedamini sellist väljalülitust teha. Eriti hea on õpida mediteerima. Mediteeriv inimene on keskendumisvõimelisem, teda tabavad emotsionaalsed kõikumised ja häired harvem ja mõttedki ei kimbuta. Siiski paljud ei leia võimalust pühenduda aega iseenda jaoks niipalju, et saaks mingit kestvat praktikat viljeleda. See on ikka ja alati igaühe enda valik.

Väikese tüdrukuna ei mõistnud ma, miks mu vanaema pidevalt palvetas ja heldinult jumalaga kõneledes iga toidukorra alguses silmast pisara pühkis. Olles ise betoonblokis kasvanud uue maailma ehitajate maailmakodanike perest, pidasin ma vanaema käitumist tagurlikuks vaimlemiseks ja palvetamist aja raiskamiseks. Kuid see, et ma seda pidevalt pealt nägin, jättis minusse siiski sügava jälje, millest hakkasin aru saama alles 35 aastat hiljem. Vanaema lausus tänupalveid toidu eest, meie kõikide õnne ja hea tervise eest, lähedaste ja sõprade hea käekäigu eest. Imestasin tol ajal selle üle miks peaks nii palju palvetes keskenduma teistele inimestele, kui endalgi kasinalt. Arvasin siis, et vanaema ei saa aru kuidas asjad maailmas tegelikult käima paksid ja mõtesin endamisi, et näitan talle oma eeskujuga. Sedasi kasvas minust vaimlemise vastand - püüdleja. See on inimene, kelle jaoks on elu mõtteks saavutada alati midagi uut, liikuda alati millegi poole, sirutuda kõrgustesse ja vaadata sügavustesse, kes kunagi ei püsi paigal sest homse päeva nimel on vaja pingutada, kes planeerib, konstrueerib, mõtleb ja analüüsib. Ikka parema homse nimel, et oleks armastatud inimestega koos hea maha istuda ja elu nautida. Siis ma veel ei teadnud, et alles teistele andes saad tegelikult ise saada. Mitte vastupidi, nagu olin ekslikult arvanud ja näinud peremudelist. 

Tegelikkuses püüdleja ei saa kunagi rahulikult maha istuda. Kui siis vaid korraks, et tema pea saaks täituda uute mõtete ja plaanidega. Püüdlev meel on vaene, sest ta vajab pidevalt midagi enamat, midagi juurde, midagi mida ta aravab et tal ei ole piisavalt. Sellest ka rahulolematus. Püüdleja ei tunne kunagi sügavat hingerahu ja rõõmu olemasolemisest, nagu minu vanaema tundis. Püüdleja mähkub aasta aastalt oma kujutlustesse nii sisse, et sealt enam ilma abita välja tulla ei oska. Alul, noorena on see huvitav. Mida vanemaks saadakse, seda enam mõistetakse, et sellest ei olegi väljapääsu ja nii saab lootusest lootusetus, nooruslikust uljusest norgus nina ja kurbus. Kui selline seisund kaua kestab, siis diagnoostakse depresioonina, ärevushäiretena jne jne. Muidugi abistajaid on palju, perearst hakkab seda “haigust” antidepressantidega ravima, koolitajad ümber õpetama, süsteem kuulekaks treenima. Keegi ei taha päriselt teada inimese lugu, tema hingesügavusi uurida, temaga koos hetkes peatuda. Ega inimene ise ei oskagi ennast enam avada, ei julgegi. Äkki veel teised võivad arvata, et tal midagi viga. Kõik tahavad teda muuta, kuid keegi ei taha teda iseendale lähemale juhatada. Sellega ei teeni midagi. 

Kui inimene peatub ja oleviku reaalsust uurima hakkab, siis pole tal abi vaja, sest ta mõistab, et midagi polegi viga ega katki. Olevikus ei saa elada enda mõtete poolt traumeeritud häritud tulevikku ehitav Mina. Olevikus saab lihtsalt olla, olevik juba on täiuslik. Liigutuspisar minu vanaema silmades oli oleviku ilust, hetke lummusest, küllusest ja hingerahust, mis nii sügav. Seda kõike sai vastu võtta sügavas tänus. Talle piisas kõigest sellest, mis elu tema ette veeretas. Kunagi ei ihaldanud ta enamat ega pingestunud tulevikumõtetest. Vanaema oli hetkes olemise meister, mida ta väga soovis minulegi edasi anda. Kuid mina ei olnud sel ajal veel valmis seda suurt ja sügavat õpetust vastu võtma. Mul oli omad vitsad vaja kätte saada, töötada end haigeks, tülitseda end vaeseks, korraldada end nõdraks ja leida end tühja hingega iseendale otsa vaatamas. Kõik need kiiremad, kõrgemad ja kaugemad teed on toonud mind tagasi olevikuhetke meenutama vanaema õpetusi. Alles nüüd olen ma valmis saanud tema õpetusi vastu võtma. Alles nüüd on minusse tekkinud teatav küpsus, et saaks tekkida sügav mõistmine elu väärtusest ja oleviku ilust. Ja ma ei saagi muudmoodi, kui vaid olla tänulik, silmis helduse pisar.