Mina arheoloogia

Mina pinnapealsemate kihtide ärakoorimisel paljastuvad üha sügavamad ja põhjapanevamad teadvuse lained. Ühtlasi kerkivad esile üha suuremad potentsiaalid, seepärast kujutab see protsess endast edasi-, mitte tagasiliikumist ja näitab meile tulevast evolutsiooni ning kasvamist, mitte mineviku evolutsiooni ja regressiooni. See on kindlasti sügavikku suunatud arheoloogia, kuid selles sügavikus peitub tulevik, mitte minevik, avaram homne, mitte tolmune eilne, see paljastab involutsiooni peidetud aardeid, mitte evolutsiooni käigus tekkinud fossiile. Me kaevame sissepoole selleks, et liikuda edasi, mitte tagasi. 
Mina patoloogia staadiumite arutelu näitab, et kõrgemad sfäärid ületavad madalamaid ja haaravad need endasse, et kõrgemaid sfääre kogetakse kui madalamate sees asetsevaid ja neist sügavamaid; madalamaid kogetakse omakorda pinnapealsete, mittesügavate ja välistena. Seega , keha kogetakse füüsilise keskkonna sees asetsevana, meelt kogetakse keha sees asetsevana, hinge kogetakse meele sees asetsevana ja sügaval hinges paikneb vaim ise, mis ületab kõike ning haarab kõike (ületades seega nii sisemist kui välist).

Nagu tavaliselt - mida sügavamale sissepoole me läheme, seda seda enamat me ületame. Selles erakordses Vaimu arheoloogias kehtib reegel: mida sügavam tasand, seda laiem haare - seda laiem sisemus, seda enamat ületatakse. Elav keha on küll materiaalse maailma sees, kuid ületab mateeriat lugematutel viisidel: ta reageerib tunnetega, kuid kivid ei reageeri; ta tajud tunnevad maailma ära, kuid aistmisvõimetu mateeria vaid magab; tema emotsioonid liigutavad keha, kuid mullakübemed üksnes vaikivad.

Samamoodi eksisteerib meel elava keha sees, kuid ületab keha lugematutel viisidel: kui keha tunneb omaenese tundeid, siis meele tunnetus suudab asetuda teiste inimeste rolli, seega areneb minakeskne teadvus esmalt ühiskonnakeskseks ja seejärel maailmakeskseks; meel sõlmib kokku mineviku ja tuleviku ning tõuseb seega kõrgemale keha instinktide impulsiivsusest; meel tajub maailma sellisena, milline see võiks olla ja peaks olema, kui keha supleb vaid omaenese naiivses olevikus.

Samamoodi, kui vaadata sügavale meele sisse, heita pilk mina kõige seesmisemale osale, kus meel muutub väga-väga vaikseks, ja selles lõputus Vaikuses väga hoolikalt kuulata, hakkab hing sosistama ja tema sulgpehme hääl viib inimese kõrgemale kõigest, mida meel eales suudaks ette kujutada, mida ratsionaalsus eales suudaks välja kannatada, mida loogika eales suudaks taluda. Tema leebed sosinad sisaldavad õhkõrnu vihjeid lõputule armastusele, aja poolt unustatud elu sädelusele, õndsuse välgatusele, millest ei tohiks kõneldagi, lõputule ristumiskohale, kus igaviku müsteeriumid puhuvad elu sisse surelikule ajale, kus kannatus ja valu on unustatud, kuidas hääldada oma nime - see on salajane vaikne ristmik, kus kohtuvad aeg ja ajatus, ristmik, mille nimeks on hing.

Jätkates Mina arheoloogiaga - sügaval personaalse sees laiub transpersonaalne, mis viib inimese palju kõrgemale personaalsest: alati sissepoole, kuid samas kõrgemale. Hing, mida kogeti eelnevalt ainult süvakogemuste ajal või surematuse, ime ja õnnistuse sähvatuste taustana, hakkab nüüd teadvuses püsivamalt esile kerkima. Hing ei ole veel lõputu ja kõikehõlmav, kuid ta ei ole ka enam pelgalt personaalne ja surelik - hing on suur vahemees puhta Vaimu ja individuaalse mina vahel.

Hing võib hõlmata jämedat sfääri loodusmüstitsismi vormis ja sukelduda omaenese sügavustesse jumaliku müstitsismi vormis. Ta suudab anda kogu elule ka surma järel tähenduse ja õnnistada psühhe igat nurgakest. Ta pakub inimesele võimet jääda ka metsikute saatusenoolte keskel rahulikuks erapooletuks vaatlejaks ja õnnistab oma leebe armuga kõike, mis talle teele ette jääb.

Hingehaigus on tõepoolest haigus. Psüühilist ja subtiilset arengut pärssivad patoloogiad on arvukad ja tõesed. Esimesed ja lihtsamad neist tulenevad ootamatutest psüühilistest ja subtiilsetest süvakogemustest ajal, mil psüühiline ja subtiilne ei ole veel püsivalt realiseerunud ega põhilainetena teadvusesse tõusnud. Nagu nägime, võib nii arhailisel, maagilisel, müütilisel, ratsionaalsel kui ka kentaurilikul tasandil olev inimene "piiluda" kõiki kõrgemaid seisundeid (psüühiline, subtiilne, kausaalne, mitteduaalne).

Mõnel juhul võib see mõjuda nii häirivalt, et inimestel, eriti kui see tal esineb, võib vallanduda psühhootiline hoog. Teisel võib tekkida spirituaalne kriis. Kolmandatel kujuneb süvakogemus kasulikuks ja elule uut suunda andvaks tõukeks. Kuid kõigil mainitud juhtudel sõltub kogemuse mõistmine nii selle tasandi mõistmisest, kust kogemus pärineb (psüühiline, subtiilne, kausaalne, mitteduaalne), kuid ka arusaamisest, milliselt tasandilt seda kogemust kogetakse ja tõlgendatakse (arhailine, maagiline, müütiline, ratsionaalne, kentaurilik ehk täpsemalt, milline on mina ja kõigi minaga seotud liinide, sealhulgas moraali, vajaduste, maailmavaadete jne arengutasand.

Nagu nägime, kogetakse ja tõlgendatakse transpersonaalset süvakogemust näiteks eri moraalistaadiumides väga erinevalt ning seega tuleb igasuguse spirituaalse kriisi olemuse ja ravi hindamisel neid erinevaid tasandeid ja liine arvestada.) Teisisõnu, antud juhul ja üldse alati teraapiat rakendades on parimaks teejuhiks inimese integraalne psühhograaf.

Ebaharilike seisundite ja ajutiste süvakogemuste järel saabub püsiv realiseerumine ja teel selleni, hingesfääridega kohanemisel võib areneda arvukalt mitmesuguseid patoloogiaid. Mina võib uppuda valgusesse, kaotada end valulises armastuses, kogeda avarust, mida ta piirid ei suuda endasse mahutada. Teise võimalusena võib ta paisutada oma ego määratult suureks (eriti siis, kui leidub jäänukeid nartsissistlikust-piirialasest faasist). Ülemiste ja alumiste sfääride (eriti hinge ja keha) vahele võib tekkida lõhe. Mina võib hakata hinge ennast alla suruma või selle mõningaid aspekte dissotsieerima (nii tekivad alaisiksused; mitte madalamad impulsid ei ürita üles tõusta, vaid kõrgemad impulsid üritavad alla laskuda). Mina võib jääda hingega seotuks olukorras, kus ta peaks sellest lahti laskma. Ning kõige varasem ja lihtsam patoloogia: omaenese hinge olemasolu eitamine.

Me oleme Mina arheoloogia teel jõudnud punkti, kus hing on meele sügavikest esile kerkinud ja osutab avarama homse suunas. Punktis, kus tunnistaja lõdvendab oma viimase haarde ja lahustub oma igikestvasse alusesse; kui viimane Mina kiht ära kooritakse ja puhtaimasse tühjusesse kaob; kui viimane endassetõmbumise vorm lõputusse ruumi lahti rullub; siis jääb üksi Vaim ise kui igikestev teadvelolek oma vabal tahtel, mida kunagi tegelikult ei kaotatud ja mida seega ka tegelikult ei leitud. Kõik on rabavalt ilmne ning maailm jätkab esilekerkimist täpselt samamoodi, nagu ta seda alati on teinud.

Sügavaimal sisemuses peitub lõputuim avarus. Igikestvas teadvelolekus haarab hing kogu Kosmost, nii et jääb vaid Vaim üksinda - Vaim, mis on lihtsalt kõige oleva maailm. Vihm ei lange enam sinu peale, vaid on sinu sees, päike kiirgab otse su südamest ja valgustab kogu maailma, õnnistades seda oma armuga, supernoovad keerlevad su teadvuses ja kõuekõminat tekitab su omaenda joovastunud süda, ookeanid ja jõed on kõigest su oma veri, mis su hinge rütmi järgi vemmeldab. Lõputult kerkivad valgusemaailmad pöörlevad su ajus, lõputult laskuvad öömaailmad moodustavad mustreid su jalge ümber, pilved sõuavad su segamatu meele taevas ja tuul puhub läbi tühja ruumi, kus kunagi elas su mina.

Katusele langeva vihma heli on ainus mina, mida sul õnnestub siin kristalses, ühemaitselises ning ilmses maailmas leida, sisemine ja välimine on siin vaid rumalad fiktsioonid ning mina ja teine on ropp vale ning igikestev lihtsus on igavene ühe käe meeletu plaksutuse heli. Sügavaimas sügavikus, lihtsaimas, mis olemas ja teekond lõpeb, nagu alati, täpselt samas kohas, kust ta algas. 

MINA ERINEVAD ARENGULIINID 

Kolm suurt sfääri - jäme, subtiilne ja kausaalne - on koduks kolmele mina-liinile, mida ma kutsun üldnimetusega ego, hing ja Mina (ehk frontaalne mina, sügavam psüühiline mina ja Tunnistaja). Täpselt nagu tunnetuse puhul, nii saame ka mainitud kolme mina-viisi käsitleda suhteliselt sõltumatute arenguliinidena, nii et nad ei arene üksteise järel, vaid üksteise kõrval.

Loomulikult võib enamik voogusid areneda ja arenebki üksteisest suhteliselt sõltumatult - vood läbivad põhilaineid sageli omas tempos - ning just seetõttu puudub arengul kui tervikul igasugune lineaarne järgnevus. Ma väidan, nagu tunnetusegi puhul, et see, mida on traditsiooniliselt peetud üheks vooks (praegusel juhul minaks), võib tegelikult koosneda mitmest eri voost, mis kõik arenevad suhteliselt sõltumatult. 

Paljud uurimistulemused, mis on saadud mina järjestikust arengut mõõtes, on sellegipoolest täpsed, kuid see, mida seni on mõõdetud, on frontaalne mina (keha-minast ego ja kentaurini), mitte aga hing ega vaim. Viimased võivad areneda teatud määral frontaalse minaga paralleelselt, järgides oma holarhiaid, millest ükski ei ole frontaalsete terminite abil hästi mõistetav. 

Ego (ehk frontaalne aspekt) on mina, mis kohandub jämeda sfääriga, hing (ehk sügavam psüühiline aspekt) on mina, mis kohandub subtiilse sfääriga ja Mina (ehk Tunnistaja) on mina, mis kohandub kausaalse sfääriga. Frontaalne aspekt hõlmab kõiki mina-staadiume, mis suunavad teadvust jämeda sfääri poole (materiaalne mina, keha-mina, persoon, ego ja kentaur) - kõik need võib mahutada üldnimetuse "ego" alla. Frontaalne aspekt on mina, mis sõltub jämeda tunnetuse liinist, mis vastutab teadvuse suunamise ja integreerimise eest jämedas sfääris.

Nende arengutega paralleelselt võib hing (psüühiline/subtiilne mina) järgida oma trajektoori, rulluda lahti omaenese holarhilise voona. Hing ehk sügavam psüühiline liin hõlmab kõiki mina-voogusid, mis kohanduvad subtiilse sfääri arvukate tahkudega. Hing on mina, mis sõltub subtiilsest tunnetusliinist (mis hõlmab kujutlust, unelust, unistusi, loomingulisi visioone, hüpnagoogilisi seisundeid, eeterlikke seisundeid, nägemuslikke seisundeid, hüpnootilisi seisundeid ja transtsendentaalseid ilmutusi), seega on hing ka mina-voog, mis suunab ja integreerib subtiilse sfääri teadvust. 

Paralleelselt mõlema mainitud üldise sfääri arenguga võib Mina (ehk Tunnistaja) lahtirullumine toimuda eraldi voona. Tunnistaja on mina, mis sõltub kausaalsest tunnetusliinist (tähelepanuvõimest, eraldiseisvaks tunnistajaks olemise oskusest, jämedate ja subtiilsete fluktuatsioonide (ajutise ja korrapäratu väärtuse ümber kõikumine) suhtes neutraalseks olemise oskusest jne), seega on ta ka mina, mis suunab ja integreerib kausaalse sfääri teadvust.

Sama oluline on ka see, et mainitud Mina vastutab kõigi teiste minade, lainete ja voogude üldise ühendamise eest. Ta on just see Mina, mis kumab kõigis staadiumides ja kõigis sfäärides läbi lähimina, ning seega on ta ka Mina, mis tõukab tagant iga lahtirullumise taga seisvat ületa-ja-haara-enesesse Erost. Lisaks on ta ülim Mina, mis takistab kolmel sfääril - jämedal, subtiilsel ja kausaalsel - laiali lendamast, sest kuigi need kolm sfääri võivad areneda suhteliselt sõltumatult, hoiab neid koos ning tõmbab kokku ikkagi kiirgav Mina ehk puhtaim Tühjus, mis suudab kogu manifestset sfääri erapooletult peegeldada ja seega ka hõlmata. 

INTEGRAALNE TERAAPIA 

Mis puudutab integraalset teraapiat, siis see tähendab mitut asja. Esiteks, kuigi üldine areng triivib morfogeensel väljal eksimatult sügavamate sfääride poole (egost hinge ja lõpuks vaimuni), võib terapeut tunnustada ja tugevdada hinge ja vaimu juba siis, kui need veel lapsekingades on ehk, teisisõnu, hoolitseda nende eest mitte ego järel, vaid ego raames, egoga paralleelselt. Integraalne ja transpersonaalne teraapia töötavad samaaegselt nii frontaalse mina, hinge kui ka vaimuga, nii nagu need üksteise kõrval lahti rulluvad, kandes igaüks omaenda tõdesid, arusaamu ja võimalikke patoloogiaid. Nende teadvuse eri dimensioonidele tähelepanu pööramine võib hõlbustada nende sujuvamat lahtirullumist.

Kuid see ei tähenda, nagu saaks tööst jämeda sfääriga (kehatöö, ego tugevdamine) mööda hiilida, asendades selle hinge või vaimu kallal tehtava tööga, sest ilma tugeva ego vundamendita ei saa kõrgemad sfäärid püsivalt, stabiilselt ja integreeritult realiseeruda. Ilma tugeva egota ilmuvad kõrgemad sfäärid pelgalt mööduvatesüvakogemuste ja ajutiste ilmutuste kujul ning võivad koguni dissotseeruda spirituaalseteks kriisideks. Indiviid, kes on moraalse arengu frontaalset liini mööda jõudnud teise moraalsesse staadiumisse, võib omal soovil kogeda kõiki transpersonaalseid sfääre. kuid selleks, et need kogemused hakkaksid püsival, moonutamata, postkonventsionaalsel, maailmakesksel, globaalsel viisil aktualiseeruma, peab ta ikkagi arenema enne kolmandasse, neljandasse ja seejärel viiendasse moraalistaadiumisse. 

Tegelikult on isegi nii, et kui terapeut ei järgi (ega soodusta) frontaalse liini arengut ja propageerib pelgalt muudetud teadvuseseisundeid, võib juhtuda, et klient ei suuda kõrgemaid ja madalamaid sfääre püsivalt ühtseks spektriks ühendada. 

Evolutsiooni ja integraalse arengu jätkudes nihkub raskuskese siiski holarhiliselt sügavamate Mina kihtide suunas (egost hinge ja lõpuks vaimuni) ning ka teadvus koondub üha enam sügavamate lainete ümber. Ego probleemid kaovad harva päris ära, kuid nad kaotavad üldiselt oma akuutsuse, kuna hing ilmub sagedamini esiplaanile. Kuid seejärel, viimaks, kui raskuskese nihkub üha enam vaimu suunas, kipub hingki haihtuma, muutudes järjest õhemaks ja läbipaistvamaks. Kõik madalamad minad jäävad funktsionaalsete võimete kujul alles, nad ühendatakse holarhiliselt kõrgemate lainetega, nad kõik täidavad jätkuvalt oma funktsionaalseid ülesandeid, seisavad silmitsi oma probleemidega, reageerivad oma teraapiatele, kuid nad kaotavad üha enam seda jõudu, mis võimaldab neil teadvuse üle valitseda ja seda enda omaks pidada.

_____________ 

Juba Aristoteles märkas, et madalam sisaldub kõrgemas, kuid kogu kõrgem ei sisaldu madalamas. Rakk sisaldab molekule, aga mitte vastupidi. Molekulid sisaldavad aatomeid, aga mitte vastupidi. Laused sisaldavad sõnu, aga mitte vastupidi. Just see “mitte vastupidi” sünnitabki hierarhia, Ken Wilberi terminiga “holarhia”, järjest suureneva terviklikkuse. 

Juri Lotman on näidanud, kuidas retoorikale orienteeritud kultuurides vastab igale kõrgemale astmele semiootiliste korrastustasandite hierarhias tähendusstruktuuriruumi mõõtmete arvu kasv. Nii moodustab Bütsantsi kultuuris hierarhia: argielu ja tavalise kõnekeele maailm – ilmaliku kunsti maailm – kirikliku kunsti maailm – jumalik liturgia – transtsendentaalne jumalariik.

artikli allikas
Toomas Paul




Eelmine
Kuidas alustada meditatsooni?
Järgmine
Ego ületamine

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: