Tasakaalutuse läte

Inimesena on me põhiõigus kasvada, elada ja surra puhtas ja terviklikus elukeskkonnas. Loodusrahvana on meie põhiõigus elada tervikliku ja puutumatu looduse keskel. Meil on sajandeid tagasi olnud õigus puhtale veele ja maale, millel võrdselt saavad kõik elada ja surra. Meie esivanemad ei olnud veel unustanud oma hingelist ja vaimset päritolu. Ökosüsteemi nähti meie kultuuris tervikuna, inimene oli vaid osa sellest. Sellepärast austati metsa kogu selle liigilises täiuses, et see andis meile võimaluse elada hingestatud elu. Metsa ja kogu loodu(s)t teati hingestatuna, mida ühendas üks teadvus. Hiied olid muistse eestlase jaoks looduslikud pühapaigad, millest ei lubatud isegi oksa murda või lehte maast võtta. See seadus lubas loodusel hiites toimida omade metsikute reeglite järgi, mille eest tasus loodus lahkelt ja külluslikult inimestele nende majandatud maadel. Loodusrahva elu kujundasid loodusseadused. Meie esivanemad juhindusid ilma, päikese, aastaaegade, looduse rütmide ja tervikutunnetuse järgi. Teati oma osa ja kohta, et inimene ei ole suurem ega tähtsam oksakesest või lehekesest puul. Inimese enesehinnang oli adekvaatne, mitte ala- ega ületähtsustatud, ehk vaimselt valedel alustel.

Käesoleval ajal on inimene unustanud oma vaimsed juured ja päritolu; on unustanud, et ta ise on osake loodusest, ning vaimupimeduses hävitab omaenda keha ja vaimu. See organism, kes läheb iseenda vastu, ei saa kauaks ellu jääda. Siis ei aita ei palve ega laul, keegi ei suuda taastada tervikliku looduse mitmekesisust peale looduse enda. Metsa halastamatult raiudes hävitame omaenda vaimseid juuri, oma toitjat. Seda saab vaid teha rahvas, kes on unustanud oma põlvnemise, oma vaimse suuruse. Ja vaimu all pean ma silmas mitte mingi võõrvõimu toodud religioosset nutulugu kellestki lunastajast inimesest, kes ammu surnud, vaid oma rahva hüljatud traditsiooni.


Sellest ajast, kui Kalevipoeg tarkuseraamatu võõrvõimule ära müüs, algas meie rahva allakäik. Siis said tulla taanlased, rootslased ja sakslased, ning kõik muud võõrad väed ja usud eestlast alistama ja alandama. See, kes vaimseid õpetusi uurinud, see teab, et reaktsioon ei ole põhjus, vaid põhjus eelneb tagajärjele, ehk reaktsioonile. Eesti rahvaga toimuv ei olnud põhjus, vaid tagajärg. Kuidas me ise rahvana sellist sajandeid kestnud anastamist oleme põhjustanud?


Sellega, et hüljanud oma tavad ja unustanud oma traditsioonid. Hiites käimine tundub kaasaegsele linnainimesele meeldiv ühe kevadise pühapäevahommiku ettevõtmine, kus kavandatakse linnast välja sõitu soovitavalt ilusa ilmaga, et oleks meeldiv kogemus. Sellised käigud hiitesse on võrreldavad muuseumi külastusega, või turismiekskursioonidega. Me olemegi omal maal jäänud võõraiks, hüljates sideme loodusega. Suhtume loodusse kui kosmopoliitidest ärituristid, püüdes sellest võimalikku kasu saada. Selleks piisab mõnede võtmekohtade säilitamisest, ülejäänu võib selle mentaliteedi järgi äri huvides ära kasutada. Eestlaste vaimseid ja hingelisi traditsioone saab hästi müüa, neid brändistades ja ärituristile söödavaks pakendades.


Minu jaoks on inimese ja looduse koostoimimine siiani lahutamatu tervik, organism, mille terviklikkus ja toimimine sõltub kõikide osade omavahelisest suhtest ja toimimisest. Kui suurim osa kirurgiliselt eemaldada, siis kuidas see mõjutab terviku teisi osi? Kui eemaldada eluenergiat ja hinge hingamist võimaldavad kopsud, siis kui kaua selline organism elusa ja tervena püsib? Minu jaoks tähendab terviklikkus materiaalset ja vaimset tasakaalu. Eestlase vaimne pärand on hävinud, nüüd ta hävitab tagajärjena oma materiaalse pärandi. Võiks öelda, et loll saab kirikus ka peksa. Mina ütleks, et just loll saabki kirikus peksa. Seda on meie rahvale sajandeid mõõgaga selgeks teha püütud. Mitte asjata. Eestlasel võiks meelde tulla, et tal ei olegi kirikusse asja. Õigemini, kus on tema kirik. Eestlasel on asja tema maa ja metsa ligi, seal on tema pühapaik. See maa, mis on meie rahvast sajandeid toitunud, katnud ja hoidnud. Seda maad oleme rahvana unustanud tänada, temalt ainiti saada püüdes. Muistse esivanema jaoks oli maal kõik hingestatud, ja kõigel elaval oli hing. Selle hingega loodi side ja suheldi. Siis maa võttis kuulda ja jagas vastu. Selline oli inimese, looduse ja maa koostöö.


Muudame ise end turismiatraktsiooniks, millel ei olegi sügavamat tähendust, kui pakkuda kellegile teisele midagi, kuid mitte enda jaoks. Meisse on sajandeid sisse taotud, et see, mida me tõeliselt vajame, asub väljaspool, kellegi teise käes. Seda väljendab ju meie Kalevipoja eeposki: meie tarkuseraamat asub teise rahva võimu all. Kas pole mitte käes aeg, mil tuleks oma tarkuseraamat tagasi võtta? Kas on tulnud kätte ehk aeg saada oma tegude tagajärgedest aru ja lunastada tegude põhjused, ehk muuta oma väärarusaamasid? Väärarusaamasid põlvnemisse, vaimsusesse, hinge, hingestatusse. Tänapäeval neid kontseptsioone kasutades on lihtne saada külge esoteerilise sildi, millel mõru maitse mann. See saab olla nii vaid juhul, kui kontseptsioonidel ei ole inimese jaoks sügavat ja vaimset tähendust. Kui Jumal on vaid mehike, kes käseb ja karistab; kui vaimsus tähendab mõtteid, mitte meie spirituaalset seost kõigega; kui hing tähistab mingit new age pehmet muinasjuttu vaimselt pehmete jaoks; kui loodus on kaotanud oma sügavama seose loodu ja looga, loovuse ja Loojaga. Ikka inimese jaoks. Inimene on otsustanud vaadata maailma läbi mingi filtri, mis muudab ja moonutab maailma selliseks nagu inimene seda näha tahab. Selleks filtriks on uskumused ja arusaamad inimese enda, reaalsuse olemuse ja Jumala kohta. Miks siis on vaja muuta maailma selliseks nagu ihaldatakse, mitte võttes seda ilma filtrita sellisena nagu see on? Sest nagu ma juba ütesin, siis peab inimene tunnistama, et on vaid üks osakene tervikust, mitte olulisem ega tähtsam teistest osadest, kel on võrdsed õigused kõikide teiste osadega. Siis peab inimene tulema alla oma Olümpose mäelt, oma väärkujutlusest iseenda suurusest ja võimekusest, ning alistuma loodusele. Siis tuleb hakata elama südame järgi, mitte pea kannustatuna. Süda sütitab ja pea peatab. 


Ma leian, et puudel ja loodusel on inimestele palju õpetada. Puud on justkui väärikuse, püsivuse, vaikuse ja tarkuse kehastus. Kui inimest vaadata puude silmade läbi, siis on näha püsimatut, lärmakat ja suhteliselt madalal arengutasandil olevat olendit, kes sebib ja asjatab alalõpmata oma klanniga. Enamasti teiste vastu, mitte omade poolt. See ongi unustatud tarkvara. Kuna kõik on tervik, siis teiste vastu minek tähendab mingi oma osa vastu minekut. Kuidas saab siis selline organism ise terveks jääta. Kuidas saab ette kujutada, et tehes teistele viga jääme me ise terveks? Või peaks küsima, et mitu sugupõlve on vaja ära hävitada, et see kohale jõuaks? Kui paljude kalevipoegade jalad peame oma enda hävitava loitsuga alt lõikama ja end liikumisvõimetuiks sandistama? Viha on nagu kahe teraga mõõk, mis hävitab meid endid. Õhutades viha teiste rahvaste, rasside, ususüsteemide, riikide ja inimeste vastu, hävitame endid vaikselt ja märkamatult seestpoolt. Minu jaoks on solvumine, pettumus, vimm, raev, kriitika ja hinnangulisus kõik viha sünonüümid. Viha tähistab madala teadvusega olendi väärarusaama iseenda ja terviku kohta, teadmatust, vaimupimedust, oma vaimu ja vaimsuse salgamist. Kui usume end olevat eraldatud tervikust, siis paratamatult kannatame. Kui üks neer hakkab end järsku tähtsamana tundma teistest organitest ja oma õiguste eest võitlema, siis tundub see halenajakas. Kuid just täpselt nii me inimestena omal maal toimime. Kõik püüavad oma õiguste eest seista ja kellegi õigusi rikutakse. Kas poleks aeg hakata teadvustama end osana tervikust, mitte eraldiolevana?

Meil on rahvana õigus elada sellel maal, kus on juurdunud meie vaimne pärand ja meie metsad. Meil on õigus puhtale, rikkumata ja terviklikule elukeskkonnale.

Meil on õigus anda edasi järeltulevatele põlvedele oma hoitud rikkused, metsad ja maad, ning pärandada neile vaimsed väärtused, elu loovad ja toetavad traditsioonid, mis pajatavad kõigile ühte ja sedasama pärtolu lugu. Meil on õigus teada kes me oleme ja kust me tuleme.

Meil on õigus võtta vastu oma eellastelt need vaimsed ja materiaalsed rikkused, mida on meie õnnistuseks kogutud, hoitud ja säilitatud. Meil on õigus teada kes oleme.

Meil on õigus saada tulu, ning jagada seda siis kui meil endil on rohkem, kui ära kasutame. Meil on õigus looduse andidele ja ressusrssidele, kuid mitte rohkem, kui loodusel ja maal on õigus oma puutumatusele ja terviklikkusele. Ikka jätkusuutlikkuse tagamiseks.

Meil on õigus kuulata oma südant ja hoida oma kaaslasi.

Meil on õigus loobuda kõigest, mis ohustab terviku toimimist.

Igal rahval on õigus küllusele, kui ta teab oma päritolu ja põhiõigusi. Põhiõigused aga meie rahval tulenevad loodusseadustest, mitte inimese loodud seadustest. Viimased on külvanud juba üle 2000 aasta vaid häda ja kannatust. Loodusseadused toimivad terviku huvides ja -pärast, ning ei saa iial mööda panna. Kuid neid ei ole võimalik ka eirata ega ignoreerida, loodus jääb alati peale, paljastades võitlevale inimesele oma majesteetlikkuse ja väe. Milleks siis esitada loodusele üldse väljakutset? Kes kutsub looduse välja? Selle asemel, et toimida loodusega, loojaga koos, esitab end loodusest eraldanud inimene Loojale väljakutse. On iseenesestmõistetav kes peale jääb. Küsimus on vaid ajas ja tingimustes, kuidas Looja vastuseks väljendub. Seda tunneb inimene tagajärjena omal nahal. Kaasaegne võitlev inimtüüp püüab väljakutset esitada nii, et ta ise tagajärgesid tundma ei peaks. Sellest ka Jeesuse kuulus lause: “esivanemate patud (teadmatus) nuheldakse seitse põlve järeltulijate kaela”. Meie peame oma eludes meie esivanemate eksimustega toime tulema. Meie olema saanud päranduseks sajandeid kestva kannatuse ja eksiarusaamad, meie oleme eraldatud tervikust juba sünnist saati. Seda nuhtlust me heastada püüamegi, püüdes mõista enda seotust tervikuga, püüdes oma iidset tarkuseraamatut kasutusele võtta. Mis see muud on kui oma tegeliku päritolu ja kuuluvuse teadvustamine. Meile on sajandeid püütud selgeks teha teiste rahvaste poolt kuhu me kuulume, kus meie koht on. Kuid kas me oleme rahvana endale ise selle selgeks teinud, või meelde tuletanud? Kas me tegelikult teame kuhu kuulume? Oleme püüdnud end rahvana sajandeid määrtleda teiste järgi. Meile on öeldud, et oleme vähemad ja väiksemad, mis meile kuulub ja ei kuulu. Kuid kas me ise teame kes oleme? Kes saab üldse meid määratleda, tõlgendada ja otsustada meie endi eest? Seda tehakse meeleldi, kui ise anname selleks voli, uskudes, et teistel on meie üle suurem õigus. Miks me sellesse uskumisega anname neile selle õiguse ja voli? Kuidas saab mingi olendi, rahvuse või liigi eluolu üle olla kellegil suurem õigus, kui sellel endal? Tegemist on väärarusaamaga, eksiarvamusega, vale uskumusega. Kellegil ei saa teise olendi üle olla väge ega õigust. Olgu selleks olendiks inimene, puud, loomad, taimed või eeterolendid. Kui iga inimene (taas)avastaks selle iidse seotuse põhimõtte endas, siis toimiks tervik taas õigetel alustel ja taastuks tasakaal.


Mikro- ja makroökonoomika õpetab, et see mis toimub mikrotasandil, see peegeldub makrotasandil, ja vastupidi. See, mis nähtub meie siseilmas, see peegeldub ka meie välisilmas, mis tervikuna on üks. Kui elame lõhestunud teadvuses, eraldanuna endid meid loovast ja toitvast tervikust, siis jätame endid ilma toitvast allikast, jääme haigeks, vaimselt vääratunuks ja hingeliselt hädasse, materiaalselt vaeseks. Siis tunnetades tasakaalutust asume end ravima. Kuid iga ravi on tõhus vaid siis, kui tegeletakse tasakaalutuse põhjusega. Seega vähi ravi ei alga sümptomite maskeerimisega või füüsilise eemaldamisega, vaid põhjuse teadvustamisega ja tasakaalu taastamisega. Laialt võttes on meie kannatuse põhjuseks endi eraldamine oma vaimust, egostumine. Ego, ehk väärtalituslik eksiarusaam tegelikkusest ongi meie vaimne vähk, mida ei saa välja lõigata, vaid sellest loobuda, taibates tegelikkust. Loobudes oma valearusaamadest taastame tasakaalu tervikuga, ehk saame aru, kes me tegelikult oleme, mida me siin teeme ja milliseid jälgi jätame. Ainult nii saab rahus ja harmoonias elada, teadmisega oma mõjust ja olulisusest sel maal sel ajal.


Kui raiume maha puid, siis jätame end ilma oma kopsudest, mis võimaldavad meil hingata. Hingamine ja hing on samatüvelised sõnad, mis räägivad ühest ja samast asjast - hinge hingamisest. Kui metsad võimaldavad olenditel hingata, siis kas kopsude eemaldamisega saame me paremini või kehvemini hingata? Ja kuidas see mõjutab teisi organeid terviksüsteemis? Mis paneb meid arvama, et kopsude kadudes me suurendame rõõmu ja õnne sel hinge hinguseta maal? Hingamine (kopsud) paiknevad südame kõrval ja neid on seostatud kogu südamest rõõmustamisega ja õnnetundega. Hiina meditsiinis koguneb tasakaalutusel kopsudesse kurbus, siis see tähendab, et kopsudesse energiat viiv ja toov meridiaan (energiakanal) on ummistunud ja terviku tasakaal on paigast ära. See lööb tasakaalust välja ka ülejäänud organismi osad. Raviks ei lõigata kopse välja, vaid püütakse taastada tasakaal kõikides organismi osades, mis lõpuks toovad energia tagasi kopsukanalisse. Täiuslikult töötab vaid tasakaalus organism.



Eelmine
Tingitusest
Järgmine
Väekas naine

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: