Ida ja lääne psühholoogia erinevused ja sarnasused

Kaasaja inimese puhul juhatavad arenenud intelligentsus ja sellest tulenevad keerulisemad programmid teda eemale baasvajaduste ja instinktiivsete mehhanismide rahuldamisest. Võimekusega mõelda avaramas ajalises raamistikus suudab inimene enda jaoks mugavamalt ja sujuvamalt neid vajadusi täita. Ta suudab korraldada ressursse ilma taganttõukava hädasunnita. Tal ilmneb võimekus end vabastada automaatsete reaktsioonide türannia alt saavutades kontrolli oma käitumise üle, ning omades seeläbi suuremat vabadust.

Emotsionaalsete ja instinktiivsete häirete vähendamiseks peavad joogid vajalikuks endis uurida oma instinktiivset loomust põhjalikult. Tulemuseks kirjeldatakse nelja põhilist tungi: vajadus toidu, seksi, une ja enesekaitse järele. Inimeses on need instinktiivsed tungid vähem mehhaanilised, kui loomadel, kuna reaktiivsed käitumismustrid tulenevad keerulisematest, arenenumatest ja paindlikematest programmidest. Inimese käitumine on teadlikumalt kujundatud. Kuigi püsivad tungid on sisuliselt samad, tõugates käitumisele, mis on vajalik eluspüsimiseks. 

„Valikuvabadus“ ja „kontroll“ on inimliku tasandi teadvuses esmatähtsal kohal teadvuse arengu spriraalil. Inimmeel omab eneseteadvustamise võimet ja saab tulevikku kujundada.

Madalam (mõistuslik) meel

Kui füüsilist keha ja energiakeha nähakse joogatraditsioonis välise instrumendina, siis mõistuslikku meelt sisemise instrumendina. Jnana joogas on normaalsel teadvuslikul meelel kolm põhilist funktsiooni. Madalam meel on see osa, mis on vahetus kontaktis sissetuleva informatsiooniga. Ta kogub sensoorseid muljeid ja koordineerib neid motoorsete vastuste kaudu. Need võtavad kujutluste vormi, mis on pidevas muutumises. Arvukate sissetulevate stiimulite tõttu on madalam meel pidevas dünaamilises liikumises. Seda võib võrrelda teleekraaniga, mis vahendab välisest maailmast tulevaid sündmusi, millel kuvatakse sensoorset sisendit. Samuti registreerib see mäluradasid (-jälgesid). Joogas kutsutakse madalamat meelt manas´eks. Mõnedes psühholoogia koolides on antud manas´le mõistusliku meele tähendus, see on inimese loomus. Vedanda süsteemis kasutatakse manas´t hoopis piiratumas tähenduses, sellele viidatakse ainult kui madalamale piiratud meelele.

Kuid arukas ekraanile kuvatava informatsiooni kasutamine sõltub kahe teise funktsiooni toimimisest. Esimene neist on „mina“-kesksus (ego). Kui sensoorsed muljed sisenevad madalama motoorse meele kaudu, teostab „mina“ transformeerivat funktsiooni muundades muljed personaalseks kogemuseks suhestades neid individuaalse identiteediga. See loob eraldatuse tunde ülejäänud maailmast, unikaalsuse ja autentsuse kogemuse. See on üksus, mis defineerib selle, milline osa sensoorsest infost ja mälestustest on „mina“, loob subjektiivsuse. Ta võtab selle, mis on sisenenud ja määrab selle põhjal tunnetusliku „mina“ olemuse. Kui sensoorne-motoorne meel funktsioneerib selliselt: „roos on nähtud“, siis minateadvus, mida joogas kutsutakse ahankara´ks, lisab omalt poolt: „Ma näen roosi“.

Kui sisenenud mulje kuvatakse manas´e ekraanil ja seotakse „minaga“, peab selle suhtes vastu võtma otsuseid. Sünnivad hinnangud ja vastused, mille tulemusena kujuneb kolmas suurim teadvuse funktsioon: buddhi. Buddhi hindab olukorda ja otsustab tegevuse suuna. Seda otsustavuse väge kutsutakse ka mõistmise ja eristamise kroonijuveeliks. Buddhi tähendab erilist laadi tarkust või arukust. Sellest sõnast on võrsunud budistlik traditsioon, kuna selle praktika kese on seotud tarkuse lihvimisega teravamaks ja puhtamaks.

Need kolm teadvuse funktsiooni moodustavad tervikuna jooga teadvuse kontseptsiooni ja on joogapsühholoogia tuumaks. Nende omavaheline funktsioneerimine loob selle, mida tajume „normaalse ärkveloleku teadvusena“. Ühiselt loovad need eneseteadvusliku meele. Kuid neid ei saa vaadelda kui kolme eraldiseisvat substantsi või osa, samuti ei ole nad kolm eraldi personaalsust, mis teineteisele vastanduvad. Sisekonflikt mõistuslikus meeles ei ilmne mitte nende omavaheliste vastuoluliste tendentside tulemusena, nagu seda lääne psühhoanalüütilise teooria järgi on ego, superego ja id´i puhul nähakse. Jooga psühholoogia järgi kutsutakse neid kolme funtsiooni kollektiivselt „sisemiseks instrumendiks“, ning nad funktsioneerivad tervikuna.

On veel mitmeid teisi struktuure, mis ümbritsevad, toetavad ja suhestuvad selle mentaalse kompleksiga. Üks neist on mälupank (chitta), mis põhimõtteliselt asub väljaspool teadvust. See on mineviku muljete ja kogemuste varamu. Just siit võrsuvad mälestused üles madalama meele ekraanile. Viis meelt ammutavad registreeritud infot väljastpoolt seesmisi mentaalseid komponente.

„Teisel pool“ mentaalset kompleksi paikneb „kõrgem“ teadvuse väli, mida kutsutakse „Iseks“ (Self, Purusha, Brahman, Atman, Jiva). Seda võib pidada joogaõpetuse võtmeks, sest just Iseduse teadvuse tasandini jõudmine on see, mille suhtes kogu traditsioon koondub. Seda nähakse kahtepidi: kõrgem teadvustasand ja psüühika kese, ning võrreldakse metafoorselt tormisilmaga.

Manas

Madalam sensoorne-motoorne meel ei oma võimet hinnata informatsiooni, mida ta sisse võtab, sestap oma tema võimekuses aina enam ja enam infot omastada. Ta toimib kollektorina, võttes endasse niipalju infot, kui võimalik. Kuna manas´el ei ole võimekust otsustamiseks, siis tegeleb ta põhiliselt instinktidepõhise või harjumuspärase reageerimisega. Buddhi ülesandeks on eristada olulist, anda hinnangud ja kujundada vastavad otsused. Ta on nagu vahe mõõk, mille ülesandeks on lõigata (eristada) kõike, mis ilmub tema ette. Sellised asjad nagu planeerimine, ihaldamine, mäletamine, kiindumus, tänu, seksuaalsed impulsid, häbi, hirm, armastus, kadedus, vihkamine, armukadedus, viha jne on madalama meele valdusse kuuluv. Indiviid on justkui sunnitud teatud viisil tegutsema, kui mingit tüüpi mentaalne impulss kujutatakse manas´e ekraanile. Kuid buddhi on see, kes otsustab kas või kuidas reageerida.

Näiteks võib inimene planeerida õhtut. Fantaasiad ja kujutlused sellest mis võib toimuma hakata, ilmuvad manas´e ekraanile. Minevikumälestused varasematest õhtu kogemustest, filmiõhtutest, mängudest, või arvukalt muud meelelahutust kerkib chitta´st koos tulevikufantaasiatega, moodustades ühtlase mõttevoolu madalas meeles. Kui üks valitakse välja ja esitatakse buddhi´le, teeb viimane valiku otsustades „ei“ või „jah“. Selle tulemusena kujuneb välja dünaamiline sihipärane liikumine, mida hakkab koordineerima jällegi manas. Kui buddhi on teinud oma selge otsuse aktsepteerides näiteks ettepanekut mängida, siis hakkab manas tegelema telefonikõnede vormistamisega, piletite hankimisele mõtlemisega, kuna planeerimine on manas´e primaarne funktsioon olgugi, et planeerimise baasotsused on buddhi pärusmaaks.

Manas ise on võimetu otsutama, arvatavasti sellepärast on joogatraditsioonis peetud tema baasloomuseks kahtlemist. Madalama meele põhitööks on kindlustada info omastamine ja järgnev koordineeritud tegevus sujuv. Kuid ilma käskudeta ülaltpoolt ta reageerib vaid harjumuspärasusega, või seob kõik üheks. Teda võib vaadelda suhteliselt igava ja kujutlusvõimetu töölisena kes teeb midagi ilma mõtlemata miks ta seda teeb. Kui „boss“ on ära ja jätnud manas´e omapäi, siis tema reageeringud ei ole otsused, pigemini ratsionaliseerib ta tegemised üle (kuigi sügavamal vaatlemisel ilmneb, et tegemist on siiski harjumuslike baasreaktsioonidega). Nii ujub joogatreeningul vahel meelde mälestusi ja mõtteid söögist, või sellest, mida võiks hakata söögiks küpsetama. Keha hüljatakse madalama meele poolt, ning energia kahestub: füüsiline energia suundub liikumisse, mentaalne aga suunatakse söögifantaasiatesse. Kujuneb kaootiline situatsioon, mis ei ole produktiivne, vaid hävitava loomuga. Joogaasendid sooritatakse teadvustamatult ja energiatühjalt, mis võivad viia vigastusteni. Mentaalne aktiivsus on sihitu ja häiriv, kurnav ja raiskav. Kõrgem integreeriv funktsioon puudub. Madalem meel, olles jäetud ilma juhtimiseta, saab funktsioneerida ja reageerida olukorrale vaid mehhaaniliselt.

Ülalmainitu saab juhtuda vaid siis, kui buddhi on nõrk või välja arendamata. Kui seda ignoreeritakse, siis otsuseid ei võeta arvesse, või neid ei tehtagi. Reageeringud on värvunud emotsionaalsete mõjutustega.

Minatunnetus (Ahankara)

Joogatraditsiooni järgi on madalamal meelel (manas) väga piiratud võime käitumist suunata. Ta ei tegele indiviidi terviklikkuse säilitamisega, planeerimisega, ega muude organismi keeruliste operatsioonidega, vaid mehhaniliste harjumustega, või juhtudel, kui mängu tulevad instinktiivsed hädaolukorrad. Manas ei oma eneseteadlikkust, tema loomus on põimunud fenomenoloogiliste juhtumite voo külge. Ta võtab automaatselt endasse sensoorset infot ja vastab automaatselt harjumusmustritele ja instinktidele vastavalt.

Minatunnetus pakub võimalust eraldada mina sündmuste voost, mõelda iseseisvalt endast kui eraldi eksisteerivast olendist. Seda „minasust“ kutsutakse jooga psühholoogias Ahankara´ks. Sanskriti keeles aham tähendab „mina olen“. Ahankara ei kulge loomupäraselt instinktiivselt. Ta püstitab küsimuse: „mis on selles minu jaoks?“ ja täiendab: „see on minu“. Selliste barjääride loomisega, nagu „minu“ ja „sinu/teie“ ta eraldab end teistest. Mõtted ei ole enam lihtsalt ekraanile kuvatavad kujundid. Need on nüüd „minu mõtted“.

Lapsel on minatunnetus (mina vs mittemina) väljaarenemata või kergelt ülevoolav. Kui miski ilmub manas´e ekraanile, siis laps samastub sellega. Ta ongi see, millega end identifitseerib, kuigi sageli arvatakse, et hoopis maailm pöörleb tema ümber. Tegelikkuses on laps võtnud üle samastatava omadused. Tal ei ole stabiilseid, ega jätkuvaid loomuomadusi. Selles tähenduses ei ole tal üleüldse keset. Tema mentaalkeha (mõttekeha) muutub hetkest hetkesse vastavalt sellele, mida välismaailm ta ekraanile kuvab. Ekstreemsemas vormis võib sellist mõttekeha aktiivsena näha lapsel näiteks juhtudel, kui ta on haige või väsinud: ühel hetkel soovib ta ühte, teisel teist. Ta turtsakalt lükkab pakutu eemale ja nõuab midagi muud. Minasus (Ahankara) on pidevas muutumises.

Nendel hetketel puudub tal ajutiselt terviklikkus. See on nähtav ka lastel, kes on emotsionaalselt dramaatiliselt ülevoolavad, ning kiirelt vahelduvad. Nad võivad olla niivõrd haaratud tegevuste poolt ja end nendega täielikult samastada. Kuni endale liigategemiseni välja, näiteks jalutades kiire liiklusega tänavale vms. Kuna lastel on vähearenenud sisemine kese ja terviklikkus, siis pakub loodus neile ajutist „keset“ vanemate vormis. Mõne aja vältel pakuvad vanemad hoolitsust lapse minatunnetuse kasvamisel. Samuti teevad nad lapse eest vajalikke otsuseid, sest nende endi eristamisvõime ei ole väljaarenenud. Nad aitavad kujundada lapse käitumist kuni enda vanemliku vastutusest loobumiseni. Selleks ajaks on lapsel kujunenud välja enda terviklikkuse tunnetus ja kriitiline hindamisvõimekus.

Kuni sellise stabiilse tervikliku keskme väljaarendamiseni aga lapse meel eksleb hetkest hetkesse. Selle omaduse tõttu on laps ka väga kohanemisvõimeline – ta mugandub sujuvalt igasuguse olukorraga, kuna tal ei ole välja arenenud identiteeti, mille suhtes hinnata olukorra tingimusi sobivateks, või ebasobivateks. Ta saab muuta kergesti oma mina, kuid tal on piiratud võimekus, või ei ole seda veel üldse, integreerida või säilitada mentaalset teadlikkust (mõttekeha). Kui lapse teadlikkus küpseb selgemalt eristuvaks ja stabiilsemaks, toimub ka kohandumine.

Lääne psühholoogia näeb harjumuspäraselt arengut, mis kulmineerub püsiva, muutumatu mina tekkimisega. Usutavasti jõuab inimene oma arengus täiskasvanuikka, kui tal on välja kujunenud stabiilne identiteet. Kuid seejuures hoitakse mingid kindlad aspektid eneseteadvusest väljaspool (allasurumine). Seda peetakse hinnaks, mis makstakse minasuse arengu saavutamiseks.

Jooga psühholoogia rõhutab terviklikkuse puudumist minasuses isegi arengus täiskasvanuikka jõudmisel. Isegi nn küpset ego nähakse vaid suhteliselt integreerituna, mis siiski hetkest hetkesse vaheldub ja muutub mingil määral. Ta siiski võitleb selle nimel, et eraldada ebasobivad osad, mälestused, või impulsid, mis võivad vastanduda väljakujunenud minapildile (self-image). Joogapsühholoogias arengupotentsiaal ulatub kaugele egost väljapoole. Inimese kasvamise ja terviklikkuse potentsiaal võib ulatuda määratult ulatuslikumaks seni arvatust.

Ahankara, ehk minasus (või minatunnetus) ja lääne psühholoogiline ego-kontseptsioon

Ahankara´d tõlgitakse sageli egoks. See on segadusttekitav, sest ego tõlgendatakse ja kasutatakse väga mitmel erineval moel. Ükski neist ei vasta jooga Ahankara´le. Lääne inimese jaoks võib ego tähendada egoistlikku, ehk seotakse isekusega, ego-tripiga, mis on liialdav ja enesetähtsust rõhutav käitumine. Psühholoogide ja psühhiaatrite seas aga omab ego teistsugust tähendust. Nii näiteks Freud´i ja hilisema psühhoanalüütilise koolkonna vaadete järgi võrsub ego välja alaealise impulssidest, instinktidest, kujutlustest ja motoorikast. Nende funktsioonide eesmärgiks on nende sõnutsi saada kohest rahuldust. Kuigi see osa, mis oli vahetus kontaktis välismaailmaga, arendas välja vastukaaluks välismaailma nõudmiste rahuldamise mehhanismi, mis asus tegevusse vahendajana. Selle eesmärgiks on leida kompromissid sisemiste soovide ja impulsside, ning väliste nõudmiste ja ootuste vahel. Selle funktsionaalse osa ehk „juhi“ tinglikuks nimeks pandi„ego“, mille eesmärgiks sai kaitsta indiviidi sisemiste soovide ja impulsside ülekülluse eest, ning välismaailma nõudmiste eest. Seda on peetud meele ükheks aspektiks, mis kaitseb mina terviklikkust, kasutakse selleks ulatuslikku spektrit kaitsemehhanisme. 

Ahankara on laiem kontseptsioon kui ego. See hõlmab laia spektrit minasust, madalamatest animaalsetest terviklikkusepüüetest, kuni normaalse ego arenguni, ning sellest kaugemale. Ahankara ei ole aktiivne otsustamisvõimeline ja mõtteid produtseeriv üksus nagu on lääne psühholoogia käsitluses ego. Ta on lihtsalt minasuse piir, mis eraldab mina mitteminast. Tal on isikupära omadus. Jooga psühholoogias toodab manas mõtteid, otsuseid teeb buddhi. Kuid see kõik sisaldub lääne ego-kontseptsioonis. „Ego“ tähendab „mina“ tavapärases igapäevakasutuses: kohanev, kompetentne, tavamõistus, mis tegutseb võistlevas ja saavutustele orienteeritud maailmas.

Raskused ilmnevad siis, kui tehaks katse vähem või enam arenenud meele seisundite mõistmiseks. Laiendatud ego-kontseptsioonid on aga osutunud ebaõnnestunuteks, kui ulatuvad meditatsiooni ja transpersonaalse kogemuse aladele. Siinkohal religioon ja psühholoogia ei ole leidnud omavahel ühist keelt. Moodne lääne psühholoogia organiseerub kindla mina-kontseptsiooni ümber. Psühholoogia on teadus meelest, ning harilikult käsitleb meelt eraldioleva, individuaalse persoonina. Kui meel siseneb seisunditesse, kus individuaalsus hüljatakse (väljutakse minast), kaotab aga tavapärane maailmatunnetus kehtivuse, ning moodne lääne psühholoogia muutub ebaadekvaatseks.

Need kogemused on sageli vääriti tõlgendatud, kus ego on vabatahtlikult ületatud, et saavutada avardunud teadvuseseisundeid, ning minasus on väljunud personaalse identiteedi piiridest. Lääne psühholoogia tõlgendab neid „müstilisteks“, sildistab pseudo-patoloogilisteks, omistades neile reaalsusega kontakti kaotanute staatuse. Tulemusena on lääne psühholoogia jäänud ilma olulistest tõhusatest kontseptuaalsetest töövahenditest.

Psühholoogia, filosoofia ja spirituaalsus on jooga arusaamade kohaselt nii tihedalt põimunud, et neid ei saagi eraldi vaadelda. Inimolendi uurimine võrdub universumi uurimisega, mõlemad on olemuselt fenomenoloogilised ja eksistentsiaalsed. Mikrokosmos on lihtsalt makrokosmose peegeldus.

Ahankara iseloomustab aga kõiki stabiilseid struktuure teadvuses. Isegi kivil on selles mõttes oma minasus, ta omab teatavat stabiilsust ja identiteeti, mis kestab läbi aegade. Olgugi, et selline minasus näib drastiliselt teistsugusena kui inimolendi puhul mentaalses plaanis, tegelikkuses on mõlemad osakesed minasuse kontiinumist.

Buddhi

Eksisteerib terve spekter budhhi seisundeid parelleelselt minasuse arenguga. Buddhi, ehk põhjuslikkus, areneb personaalse kasvu ajal. See toimub pisitasa.

On arvukalt selliseid kasvufaase. Aurobindo toob välja mugavuse mõttes üldistades kolm põhilist buddhi arengufaasi. Esmalt on tegemist jämeda, toore tunnetusliku eristusvõimega, mis lihtsalt reageerib manas´e ekraanile ilmuvatele muljetele. See on primitiivne eristusvõime, mis otsustab kas tajutav on hea ja meeldiv, või halb ja ebameeldiv. Ta on siiski tugevalt mõjutatud jõuliste mälestuste, emotsioonide või instinktide poolt, ning vastab juhinduvalt neist jõududest. Siin jääb tervemõistuslikkus alla keskkonnatingimustele, ihadele ja impulssidele.

Elementaarsest mõistmistasandist kaugemale ulatub järgmine buddhi arengustaadium, mis on keerulisem ja intelligentsem. See küpsema buddhi tasand seostub põhjuslikkusega, reaalsuse stabiilsema korrastamisega ja sidusama elufilosoofiaga. Põhimõtteliselt on tegu praktilise struktuuriga, mis kaasab intellektuaalse raamistiku ja organiseerib ratsionaalselt ning eesmäärgipäraselt tegevusi. Pakkudes mõistlikkuse printsiibil rakenduvat tahet suudab see buddhi teenida ühiskonda ja funktsioneerida välismaailmas, toimida üldkehtivate reeglite kohaselt, aktsepteerides eetilisi ja moraalseid standardeid. Ta otsustab esteetiliste väärtuste üle – idee sellest, mis on ilus või inetu – ning konstrueerib sidusa tõekspidamiste süsteemi, ühtlasi enda eesmärgi ja rolli. See buddhi tasand on suhteliselt kõrgelt arenenud ja ilmneb põhiliselt inimestel, kes elavad ja toimivad haritud ja arenenud ühiskondades.

Kõrgeim buddhi arengustruktuur koosneb eranditult puhtast tõest. Ta otsused on kompromissitud lõigates läbi igasuguse illusiooni: isegi sotsiaalselt aktsepteeritu ja üldkehtivalt eetiliselt imetletava. Ta peegeldab kõrgeimaid ja vääramatuid universumi seadusi, mis on need lihtsaimad ja enim ühendust loovad printsiibid, elu mõtte tabamiseks.  

Aurobindo kirjeldab buddhi´t läbimas eristumise protsesse, arenedes olulisel määral igal sammul. Kuid traditsioonilisematest jooga vaatekohtadest lähtuvalt buddhi ei arene, vaid on lihtsalt avastamata. Ta juba eksisteerib tooremate ja jämedakoelisemate kihtide all. Selektiivsuse ja otsustamise „kroonijuveel“ lebab veel avastamata (puhastamata) kujul oodates tasakaalukat, hoolikat lihvimist ja poleerimist, et lasta paljastuda oma hiilgaval puhtal säral.

Nende kolme põhistaadiumi vahel on veel arvukalt buddhi arengulisi vaheetappe. Puhtaim buddhi puhastub tükkhaaval lihvimisel nagu veel avastamata kiviskulptuur teda töötleva kunstniku käe all.

Igal hetkel võib buddhi otsustada võtta ühe kahest dünaamilisest suunast. Esiteks võib ta alla anda muljete, harjumislike käitumistavade ja emotsioonide survele. Kui sellised tungid ja emotsionaalsed ihad on tugevad, mille kohta ütleme, et need ujutavad meele üle, siis kasvule suunatud edenemine hüljatakse. Sellisel juhul öeldakse, et manas´e ekraanile kuvatud mälestused, muljed ja sensoorsed aistingud mõjutavad tegevuse suunda. Nad teataval moel motiveerivad. Tegelikkuses domineerivad instinktid ja harjumused. Buddhi ei tegele siis otsustamisega, ning sedasi ta kaotab oma õiguse seda teha. Ta ei ole piisavalt tugev ega arenenud, et vastutada, ning alistub vähem ratsionaalsele motivatsioonile.

Teise võimalusena buddhi otsustab kasutada oma õigust ja autoriteetsust impulsside, instinktide ja käitumise üle, ning valib teistsuguse tegevussuuna. Nende madalamate motivatsioonide olemasolu täielik teadvustamine annab võimaluse otsustada sõltumatult mineviku programmidest. Buddhi´l on teatav võimekus püsida kiindumatuna mäluradade mõjust ja sensoorsetest muljetest. Tal esineb, vähemalt potentsiaalselt, võime teha valikuid. Kuna buddhi on definitsiooni järgi otsustav funktsioon, võib ta lubada end mõjutada mõnedest mälestustest ja mõnedest mitte. Püsides kiindumatuna ja vaadeldes oma suhtumist mõnede mälujälgede suhtes, võib ta lubada neil lihtsalt hajuda. Buddhi võib otsustada astuda välja põhjuse ja tagajärje ahelast. Ta võib otsustada mitte olla püütud mineviku programmeeringute tegevuste ja reaktsioonide võrku. Oma täisvõimsuse saavutamiseks on tal vaja kasutada oma tahet. Sellist sooritusvõimelust kutsutakse puhtaks buddhi´ks, või puhtaks põhjuseks.

Kui buddhi´l ei õnnestu rakendada oma täit potentsiaali ja tahtejõudu, ning jääb alla emotsioonidele ja impulssidele, siis võib areng mõneks ajaks peatuda. Sellisel juhul toimib ta madalamate motiivide kohaselt (st laskub jämedamale, madalamale arengutasandile), mida näeme avaldumas põhiliselt lastel (sh lapsemeelsetel) ja loomadel. Minevikumuljetel lastakse olukordades toimida reaktsioonidele. Siis moodustuvad aga uued mälestused ja muljed, mis on olemuslikult identsed varasematele, kuid veel raskemalt laetud, sügavamalt alateadvusse (chitta) juurdunud. Need muljed kerkivad hiljem taas teadvusse, omades domineerivat toimet ja tugevamat mõju. Sellisel moel saavad eelistustest ihad, ihadest aga sõltuvused. Impulssidele alistudes buddhi lubab neil muutuda tugevamaks, ning kindlapiiriline maailmanägemine ja reageerimine muutub sissejuurdunuks. Sedasi killustub indiviidi areng teatud tasandil ja arengufaasis, muutes sealt edasiliikumise raskemaks.

Buddhi ja südametunnistus

Buddhi võime otsustada mitte kukkuda põhjuse ja tagajärje minevikus loodud programmide sisse on põhifookuses jooga psühholoogias. Just siia suunatakse kogu tähelepanu, sest väljaarenenud buddhi pakub kõige otsesemat võimalust edasiseks arenguliseks edenemiseks: efektiivseim ja produktiivseim viis lahtipääsemiseks psühholoogilistest probleemidest.

Manas´e ekraanile kuvatakse arvukalt kujundeid. Mõned peegeldavad meeldivaid minevikukogemusi ja kannavad endas impulssi neid taaskogeda. Teised kehastavad ebameeldivaid kogemusi, neid mälestusi, mis juhivad sarnaste kogemuste vältimiseni. Chitta pangast üleskerkivate mälestuste seas on tõendid mineviku tingimustest (tingitusest) ja programmidest, sh näiteks vanemate keeldudest. Selles kujutluste ja muljete katlas idaneb konflikti seeme. Impulsid, mis tulenevad erinevatest kujutlustest sisaldavad vastuolu. Nad tõmbavad eri suundadesse. Selliseid vastuolusid ei ole võimalik lepitada, või lahendada. Enamasti surutakse nad hetketeadlikkusest välja (allasurumine).

Jooga psühholoogias suunatakse tähelepanu peamiselt buddhi võimele indiviid vabastada sellest massikonfliktist ja vastuolude merest, keerukatele konfliktidele tähelepanu pööramise asemel, nagu see ilmneb manas´es. Huvi suunatakse otsustamisvõimekuse arendamisele ja püüeldakse selle puhtaima vormi poole. Manas´t uuritakse ainult sedavõrd, kuivõrd buddhi´ st eristamiseks vajalik. Buddhi peab olema treenitud ja viimistletud, sest siis omandab ta võimekuse eraldada end nende mõjudest. Mineviku vanemlik keelumehhanism huvitab jooga psühholoogiat vaid sel määral, et oleks võimalik eristada seda buddhi „häälest“. Selline vääras suunas juhatav ja moonutatud „südametunnistus“ peab lõpuks saama eristatud puhta buddhi häälest.

Kuigi siin on lääne psühholoogias rõhk muul ja tähelepanu psühhoteraapias suunatakse põhiliselt manas´ega töötamisele. Huvitutakse suurel määral sellest kuidas erinevad impulsid omavahel suhestuvad. Uurimise objektideks on enamasti mentaalsed konfliktid. Enamus psühhoanalüüsi ja psühhoteraapia uurimusi on suunatud intrapsüühilistele konfliktidele. „Terve ego“ kontseptsioon on välja kasvanud katsest leida mugav ja rahuldav viis lepitada vastuolulisi ja kofliktseid impulsse, mis manas´est võrsuvad.  

Sel põhjusel teatavad kategooriad minevikumälestusi ja muljeid on eraldi tõlgendatud kui „superego“ psühhoanalüütilise teooria järgi. See koosneb vanemlikest keelumehhanismidest, mis sügavalt teadvusse juurdununa võivad olla sellega vastuolus, mida kogetakse reaalsusena. Seda „superego“ võrdsustatakse „südametunnistusega“. Sellest on kahju, sest ebaküpse superego juhtimisele ei saa toetuda, kuna ta juhindub liialduslikult „õigest“ ja „valest“, mille indiviid õpib oma vanematelt. Kuigi sellisel viisil vanemlik juhtimine oli lapsepõlves sageli kohane, täiskasvanule aga enam mitte. Sellise veel küpsemata superego „südametunnistus“ on aga sageli pööranud mitte usaldama oma sisehäält, mille nimeks joogas on buddhi, soovimatus selle järgi toimida ja areneda. Selle asemel suunatakse tähelepanu ratsionaalsemate ja loogilisemate sündmuste ülehindamisele. Enese uutele võimalustele avamine ja uurimisevaim minetatakse.

Kui karistav superego võrdsustatakse „südametunnistusega“, siis tegelikku südametunnistust nähakse ratsionaalsema, mõistuspärasema egole vastutöötavana. Sellise orientatsiooni tulemusena võib tekkida laiahaardelisem usaldamatus kõige spontaanse ja intuitiivse suhtes. Siinkohal nähakse ego ratsionaalsuse kindlusena, mis seisab irratsionaalsuse ilmingute suhtes muutumatuna. Sellest vaatekohast on iga kavatsus ja hääl, mis järgneb kõrgema hääle kutsele, saab kahtlustuse osaliseks, ning tõlgendadatkse kui ebamoraalset, või ebausku. „Südametunnistust“ võrdsustatakse puritaanliku moraalsusega, mis dikteerib vabaduse ja hoiab tagasi indiviidi kasvu.  

Kui indiviid on jõudnud arengus ratsionaalsetest piirangutest vabastamise võitlusse, siis nähakse „südametunnistust“ hiiglasuure koletisena, mis oleks vaja personaalsusest välja puhastada. Üks psühhoteraapia eesmärkidest ongi lõigata maha karistav ja piirav superego. Tehakse katseid viia seda enam joondu ego huvidega ja elimineerida järsud (ebaühtlased), irratsionaalsed vastandumised. Sellisel viisil katsetatakse ego ja superego ühendamist.

Kuigi selline ühendamine ei saa kunagi lõplikult toimuda. Superego jääb alatiseks teatud sotsiaalsete keeldude kindluseks, mida ei ole alatiseks kunagi võimalik ego huvide ja eesmärkidega ühendada. Seda võib näha kui lapse kasvatamist ja laiema sotsiaalse struktuuriga lepitamist, mis võib olla valulik, kuid vajalik. Mingil määral siiski jääb alatiseks indiviidi ja ühskonna vaheline võitlus ja leppimatus. Nagu Freud ütles: „Iga individuaalsus on kultuuri vaenlane“, indiviid peaks ise enda loodud konflikti tühistama. Teraapiate eesmärgiks on minimeerida indiviidi ja ühiskonna vahelisi konflikte.

Jooga psühholoogia järgi teadvuse kõrgematel arengutasanditel ei ole indiviidi oma huvid konfliktis teiste huvidega. Tegelikkuses jõuab teadvuse areng ühtsuseni (ühisteadvuseni), tasemel, kus kõikide inimeste huvid ja vajadused on ühesugused. See, mis on indiviidi jaoks hea ja sobiv, on osa ka ühisest evolutsiooniprotsessist, mille osaks on ka teised inimesed.

Kasvuraskused ja takistused inimese arengu teel

Kui kasv ja areng peatuvad, ärevus võtab maad. Neil juhtudel on abiks tõugata indiviidi omama enda suhtes värsket vaadet. Samuti nagu füüsiline valu signaliseerib seda, et miskit tuleb ette võtta, ärevus teenib motivatsiooni arengus ja muutustest edasi liikumiseks. Kuid siinkohal võib esineda mitmeid muid tegureid, mis toimivad vastupidiselt arenemise vajadusele. Muutus võib tunduda hirmutavana, ning hirm loobuda suhtelisest turvatundest võib viia ärevuse talumiseni, või peita seda mitmetel erinevatel viisidel. Alkohol, rahustid, väljapoole tegutsemine on vaid mõned tehnikad ajutiseks ärevuse ja pinge leevendamiseks.

Ego reageerib alati kaitsvalt. Igat muutust nähakse senimaani saavutatu kaotusena. Minakesksuse loomus on ennast kaitsev ja stabiilsust säilitav. Ta taipab intuitiivselt, et on peab selles mõttes loobuma oma eksistentsist selleks, et teha ruumi uuele „Minale“. Olemasolev identiteet aga on saavutatud tänu märkimisväärsele võitlusele. See oli raskesti saavutatud võit. Sellest loobumine näib ohtlik. Just selle tõttu on võimalik tagasilibisemine eelmistele arengutasanditele, kus vaade oli piiratum, kus ta oli subjektiks teda ümbritsevatele tingimustele, ning mille üle ta omas vähem kontrolli ja vabadust, kui üldse. „Mina“ definitsioonist loobumine näib selle kaotamisena. Ettevaatlikkus ja tundlikkus näivad keelavat astuda tundmatusse ja näivad nõudvat saavutatud enesekindluse külge klammerdumist.    

Kuna kiindumused, või „sõltuvused“, on kujundatud enese säilitamiseks oluliseks osaks, siis neist loobumine võib olla väga hirmutav väljavaade. Lasta kiindumustest lahti tähendab haarde lõdvenemist ego üle. Tekib mulje, et reaalsus libiseb haardest. Meeleheitlik hirm ärevuse suurenemise ees paneb klammerduma kiindumuste külge ja sellest saab elu ja surma küsimus. Kuid haare on surma haare, mis lämmatab edasise kasvu. Paradoksaalselt - kui indiviid loobub kasvust, muutub elu lamedaks, ebahuvitavaks, kaob vitaalsus, kvaliteet ja loomingulisus.

Enamgi veel, indiviid kogeb kultuuri surveid, millel on teatud määral Mina arenguks ja kasvamiseks soodne toime. Selles arengufaasis, mida seostatakse egoga, aitab ühiskond nõudmiste esitamisega indiviidi kasvule kaasa. Ta peab olema võimeline enese eest hoolt kandma ja funktsioneerima teatava minimaalse efektiivsusega. Teisisõnu, sotsiaalne surve aitab kujundada välja efektiivse ego.

Paljudes ühiskondades ei ole lubatud eksperimenteerida kasvu võimalustega selle tasandi üleselt, kuna see võib tähendada individuaalse energia investeeringut, mis vähemalt ajutiselt vähendab indiviidi materiaalset produktiivsust, ning see ei ole enamasti soositud. Aja ja energia investeerimine ego ületamise arenduseks on sellise ühiskonna poolt väga vähe mõistetud ja soovitud, kus majanduslik edukus, staatus ja vara omamine on põhikriteeriumiks, mille järgi indiviidi hinnatakse. Kõrgemate teadvustasanditega katsetaja võib saada kahtluste osaliseks, ning seda peetakse mõttetuks raiskamiseks.

Psühhoos vs müstitsism

Budistliku traditsiooni järgi toimib meie meel ahvina, kes on suletud viie aknaga tühja ruumi. Need aknad esindavad viite meelt. Ahv tüdineb üsna ruttu, kuid ta ei saa sellest ruumist põgeneda. Lagedad tühjad seinad ja akendest nähtavad piiratud pildid välismaailmast on kõik, mis eksisteerib. Ilmneb rahulolematus nagu neil loomadel, kes on suletud pikaks ajaks kitsasse puuri.

See, mida ahv näeb, on tema jaoks ainus reaalsus. Mida enam ta fokusseerib oma tähelepanu ruumi sisemusse, seda tõelisemaks see tema jaoks muutub. Keskendades oma tähelepanu tühjadele seintele, akendele ja nende kaudu ilmuvatele muljetele välismaailmast, seda enam muljed saavad osaks tema alateadvusest. Mida enam tema meel täitub nende muljetega, seda enam need üles kerkivad ja kindlamaks (tõepärasemaks) muutuvad. Tema piiratud „reaalsus“ saab selle võrra „reaalsemaks“. Ahvi jaoks on tuba oma akendega vääramatu tavareaalsus, mida ta peab ainsaks eksiteerivaks normaalsuseks. Ta on sellega nii hõivatud, et ei teki kübetki kahtlusevarjundit, mis esitaks väljakutse selle tõepärasusele, või alternatiivsele võimalusele. Ta on sedavõrd hõivatud oma „tavareaalsuse“ kogemisega, et ei lase tekkida pausil inspiratsiooniks, teiste situatsiooni aspektide kogemiseks, või nägemaks teistest perspektiividest. Ahvi seisukohast vaadatuna on segadus tõeline nagu õudusunenägu, mis kogemise hetkel on hirmutavalt reaalne.

Kuid mis juhtub siis, kui ahv saab majast välja? Mis juhtub siis, kui kogeja väljub oma kehtivast ainulisest reaalsusetunnetusest, mida ta on loonud iseenda ja maailma kohta? Astudes tundmatusse ja sisenedes „teisenenud teadvuseseisunditesse“, millises olukorras ja seisundis end siis leiab? Kes ta siis on, kui ta ei ole enam talle tuntud tema ise – kas tegemist on personaalse kasvuga, või teadvuse avardumisega? Või hoopis vaimuhaigusega?

Selge sarnasus psühhootiliste seisundite ja kõrgemate teadvuseseisundite kogemuse vahel on olnud püsivas huviorbiidis kaua aega. Psüühhootilisteks peetavad kirjeldused nagu universumiga ühekssaamise kogemus, kõigest olemasolevast selgele mõistmisele jõudmine ja hingemattev ilu on sagedasemad paralleelid, mida äärmiselt kompetensed ja talendikad inimesed on kirleldanud oma universaalse teadvuse kogemustes. Kuulus õpetaja ja joogi Paramahansa Yogananda on kirjeldanud okeaanilise rõõmu kogemist selliste sõnadega: „hing ja meel vabanevad hetkega füüsilistest piirangutest...Oma intensiivses teadvuses mõistsin, et ei ole kunagi varem olnud täielikult elus. Mu identiteeditunnetus ei olnud enam kitsalt kehateadvusega seotud...Okeaaniline rõõm vabanes mu hinge lõpututelt rahulikelt kallastelt“.

Vaimse institutsiooni patsiendi kirjeldus oma kogemusest näis esmapilgul sarnasena: „ma olin täitunud universaalse suurejoonelisusega meeles vilkumas sõnum „armasta oma vaenlasi“. Samal ajal tundsin müstilist ühtsuskogemust teiste olenditega ja universumiga tervikuna; olen rahus endaga. Mingis mõttes olen Jumal. Näen universumi tulevikuplaani päästa inimkond; olen täielikult surematu, terve universum, hingestatud, hingetu, minevik, olevik ja tulevik sisaldub minus.“

Psühhootilised teadvuseseisundid on killustunud ja sisaldavad äärmuslikke kogemusi eufoorilistest ja painajalikest episoodidest, kiirelt muutuvad ja hetkest hetkesse varieeruvad. See on ka peamine erinevus valgustunud müstikute kogemustest, kelle avardunud teadvuse kogemuste kirjeldused sisaldavad oma sisemaailma kõikide vastuoluliste ja erisuunaliste aspektide integratsiooni. Nende kahe äärmuse vahel on inimlik ja väga lai personaalse arengu tee, mille järgselt areneb lõpuks välja stabiilne teadvus.  

Joogist müstiku Patanjali sõnutsi on psühhoosi puhul tegemist piiratud reaalsuse aktsepteerimisega, ehk avidja´ga. Avidja tähendab otseselt teadmatust, ehk teadlikkuse (vidja) puudumist. Vidja on tarkus, mis läbistab kõik pinnapealse ja illusiooni. Stagneerunud ja limiteeritud versioon reaalsusest viitab kitsa ja stagneerunud enesedefineerimiseni. Piiratud enesekontseptsiooni kutsutakse asmita´ks. Patanjali süteemi järgi avidja´t ja asmita´t kutsutakse klesha´deks, ehk viletsuse põhjusteks. Neid on viis (aknad): 1) avidja; 2) asmita; 3) raga, ehk kiindumus; 4) dvesa, ehk vastumeelsus, ning lõpuks 5) surmahirm. Patanjali süteemi järgi on need igasuguse teadvuse killustumise: hirmude, ärevuse ja depressiooni põhjuseks. Klesha´d on nii kasvu takistused, kui kannatuse põhjused.

Jooga psühholoogia keskendub kasvu treeningule ja sellega pakub kontrasti modernsele läänelikule psühhoteraapiale, mis ravib puudusi. Psühhoteraapia tegeleb põhiliselt personaalse kasvuga ego raamistikus. Jooga seevastu keskendub egoülesele kasvule, ning pakub parimat võimalust arenguks neile, kes on juba oma tee ego erinevate aspektide integreerimiseni leidnud, ning on jõudnud „mitterahuldava normaalsuse“ tunnetamiseni. Need inimesed otsivad uusi teid arenguks ja kasvuks, ning ühiskonna silmis on nad hästi kohanenud ja produktiivsed. Need inimesed, keda lääne psühholoogia nimetab vaimuhaigeteks, on ida traditsiooni järgi need, kes pole veel omandanud oskusi oma meelt juhtida, ning on seetõttu võimetud jooga vaimsetest treeningutest kasu saama. Igapäeva frustratsioone, pettumisi ja kogemusi nähakse nende õpetajatena, ning tasapisi omandavad nad võimekuse orienteeruda kõrgematel teadvustasanditel. Sedasi õpetab elu neid, nagu loodus hoolitseb metsiku taime eest. Maailma nähakse nende mentaalse haiglana, vahetute kogemuste väljana, kus kannatus on õppimiseks vajalik. Sellise õppimise kaudu leitakse tee küpsema ja vähem häiritud funktsioneerimiseni. 

Artikli olen kokku pannud jooga müstikute Swami Rama, Aurobindo; arsti ja psühholoogi Swami Ajaya ja teadvust uuriva arsti Rudolph Ballentine teoste põhjal.