Meditatsioon

On palju erinevaid meditatsioonitehnikaid, kuid ükski neist ei ole teisest parem, ega halvem. Põhitõed on samad, erinevad vaid detailid.  Meditatsiooniga alustamise otsust ei tohiks teha liiga kergekäeliselt, see on tõsine tegevus, mis parimate tulemuste saavutamiseks nõuab pühendumist, sihikindlust ja kannatlikkust. 

Milleks mediteerida?

Põhjusi on palju: meelerahu saavutamine, selgus igapäevaelu toimetustes, parem võime teistega arvestamisel - need on kõik olemise viisid, mille poole enamus meist püüdleb. Kui nendeni jõudmine tundub pika ja raske tööna, siis tuleb meeles pidada, et kõik eesmärgid on hea tahte korral saavutatavad. Mõttelobin siiski on enamusele meist muutunud nii harjumuslikuks, et esmakordse mediteerimise püüu puhul võib jääda "värav" suletuks. Mõistusel tundub olevat oma enese jonnakas tahe. Kuid mediteerimise tehnikaid rakendades ja veidike kannatust tegevuses aitavad näha väravat ebareaalse tõkkena.

Meditatsioon on katkematult looklev õppimisrada. Me ei pea rändama kaugele, et hakata mediteerimiskohemusest kasu tundma, kuid peab olema pühendumist, et jõua vaimujõu kõrgematele astmetele.

Mediteerimisel jõutakse mööda sissepääsuteed läbi "tõkketa värava". Termin "tõkketa värav" on jaapani mumonkan - zen-i kõnekäänd, mis esmapilgul võib tunduda mõttetuna, kuid on tegelikult väga sügavamõtteline: värav on üheaegselt nii "asi" (mida läbida), kui ka "mitte-asi" (takistused, mis segavad kõrgendatud vaimse teadlikkuse saavutamist.  Kuna meditatsioon asub teisel pool tõkketa väravat, siis peame enne teatud mõttetegevuse ja sisekaemuse taseme saavutamist jõudma teisele poole takistust. 

Meditatsiooniga alustades on üheks sageli esinevaks veaks eesmärgi püstitamine, ning kangekaelne püüe seda saavutada. Me võime otsustada mediteerida stressiga toimetulemiseks, õndsusseisundite kogemiseks või isegi vaimse valgustatuse saavutamiseks. Need püüdlused siiski viivad vaid tõkketa väravani, ning takistavad edasijõudmist. Eeldades, et teame mediteerimise tulemust, loome sellele kinnistunud mõisted, mis hakkavad ähmastama kogemust ennast. Parim lähenemine on "lõdvestunud mitteteadmine" ja täielik avaliolek. Me võime uskuda meditatsooni kasulikkusse, kui peaksime vältima kinnistunud arusaamasid kasu saavutamise viiside ja tundmuste kohta. Selles mõttes on meditatsioon alati erinev lõputu teerada. Inimestel on olemas teatavad ootused, mis alguses meditatsiooni juurde meelitavad, kuid asudes praktiseerima, tuleb need kõrvale heita ning siseneda mediteerimisse kui iseenesest täiuslikku kogemusse. Mediteerimisele on vahel viidatud kui teekonnale ääretusse, zen-i meister Dogen aga kirjeldas seda kui "lihtsalt istumist". See tähendab täielikku süvenemist mediteerimistegevusse endasse, ilma ettekavatsetuste või eelarvamusteta, rahulolematuse ja pettumuseta. 

Mis on meditatsioon?

Lihtsamalt öeldes on meditatsioon kogemus meele piiramatust olemusest, kui seda enam ei valda harjumuspärane mõttelobin. Kui meel on pidevalt mõtteist pilves, ei saa me kunagi kogeda sinise taeva laadset vaimu avarust. Vaimsus aga annab meile teadmise meie tegelikust puhtast loomusest, mis on loomulikus olekus rahulik ja muretu. Sellist puhast loomust ei varjuta soovide ega murede pilved, lootused ega hirmud. Mõistuse pilvitu oleku kogemus on täieliku ja väeka olemise tunnetamine samaaegselt sügava sisemise rahulolu tundega. Kui mõistus muutub mediteerides rahulikuks ja tüüneks, jõuame palju sügavama arusaamiseni iseendast ja oma tõelisest loomusest. Vaimu rahustamise ja mõtete peatamise kaudu rahustab ja peatab mediteerimine ka emotsioonid. Tundeelu rahuneb. Isegi, kui muremõtted tekivad, puudub neis tavaline intensiivsus. Mediteerija suudab mõtteid justkui eemalt jälgida ilma neisse uppumata ja nendega samastumata. Tulemuseks suudetakse negatiivseid ja ebameeldivaid emotsioone esile manada aina vähem. Kõige aluseks saab ja jääb mõtteis ja tunnetes valitsev sügav rahu. Sisuliselt on meditatsioon millegi meis alati olemas olnu taasavastamine, pooleldi unustatud lehekülgede avamine ammu armastatud, kuid hüljatud raamatus. Meditatsioon ei nõua meilt elukogemusest loobumist ega mõttejõus kahtlemist. Ei ole ka vaja muutuda teistsuguseks või vähem huvitavaks isiksuseks, kui oleme. Meditatsioon ei vii meid reaalsest maailmast eemale, vaid aitab meil selles tegutseda selgepilgulisemalt ning tõhusamalt. Ta annab meile võime olla tundlikum ning mõistvam kaasinimeste ja looduse vastu, kuna ta arendab meis arusaamist kõige ümbritseva ühtsusest ja vastastikusest sõltuvusest, ning seeläbi teadvustame endale, mida tähendab olla inimene. Suurenenud tundlikkuse ja teadlikkusega suudame endast paremini aru saada ja enesega leppida. Mediteerides tunnetame tõeliselt elu mõstatuslikku olemust ja väärtust. 

Meditatiivsed seisundid

Erinevate meditatsioonitüüpide puhul on kontsentreeruvate, dissotsiatiivsete protsesside ja avardavate, assotsiatiivsete protsesside suhteline domineerimine erinev. Patandžali klassikalises "Joogasuutras" kirjeldatakse järjestikuseid staadiume, mida inimene meditatiivse praktika käigus läbib: kõigepealt välisele või seesmisele objektile suunatud ning teisi välistav ühele asjale keskenduva fookusega staadium (dharani); sellele järgneb mõtluse staadium (dhyana), milles subjekt ja objekt on tasakaaluseisundis; sellele omakorda järgneb samadhi, täielik ühtesulanduv üksolemine. Tantristlikus joogas ning Tiibti budismis, nagu ka valguse või tule süütamise joogapraktikates, mida rakendatakse alkeemiliste kaemuste otsinguil, kasutatakse hoolikalt konstrueeritud visualisatsioone, mis hõlmavad keskendumist energiakeskustele (tšakrad) ja energiakanalitele (nadi'd) ning kõrvalepõikavatest ja tähelepanu kõrvale juhtivatest mõtteliinidest lahtiühendumist. Sellele kontrastiks jälgitakse ärksusmeditatsioonis (vipassana) ja zenbudistlikes praktikates lihtsalt hingamise, kehaliste aistingute ja mõtete voogu ning liikumist, ega pöörata tähelepanu ühelegi üksikule asjale. Meel võib assotsiatiivseid mustreid jälgides uidata kuhu iganes, ent neid radu ei analüüsita ega järgita (mitte nii nagu psühhoteraapias), vaid lihtsalt vaadeldakse ja märgitakse ära. Areneb välja teatavat laadi eemalolev tunnistaja- või vaatlejaseisund, mis hõlmab mis tahes ainest, kuid milles ei valita midagi konkreetset välja, ega keskenduta sellele. 

Ühes budistlikus praktikas pööratakse oma mõttevoolu jälgides tähelepanu tühimikule, mis jääb mõtete vahele ning hakatakse siis seda tühimikku pikendama. Dalai-laama on ühes oma kirjutises seda tüüpi meditatiivset praktikat kirjeldanud järgmiselt: 

"Järk-järgult, keset seesmist jutuvada, hakkab inimene vilksamisi märkama midagi, mis tundub talle lihtsalt millegi puudumisena - meeleseisundina, millel puudub spetsiifiline määraletav sisu. Alguses võivad seesugused seisundid olla põgusad kogemused, kuid kogemuste lisandudes tekib inimesel suutlikkus hakata tavapärasest vohavate mõtete vahelisi intervalle pikendama. Kui see kord juhtunud on, tekib tõeline võimalus kogemuslikult mõista, mida tähendab budistlikus teadvuse definitsioonis väljend "helendav ja teadev". 

Mihaly Csikszentmihalyi toob esile kulgemiseisundi (flow) milles tegutseja on täielikult süvenenud oma tegevuse pingevabasse kulgemisse, ilma et ükski mõte või taju teda sellest kõrvale juhiks. "Selliseid hetki iseloomustab see, et teadvus on elamusi täis ning nende elamuste vahel valitseb harmoonia. /.../ Kõik, mida me tunneme, mida me soovime, mida mõtleme, on omavahel harmoonias./.../ Kulgemine avaldub tavaliselt siis, kui inimene satub silmitsi eesmärkidega, mis nõuavad vastavat tegutsemist. /.../ Kui eesmärgid on selgepiirilised, tagasiside asjakohane ning väljakutsed ja oskused omavahel tasakaalus, muutub tähelepanu korrastatuks ning täilikult pühendunuks. Kuna psüühilist energiat on vaja täielikult rakendada, siis on kulgemisseisundis inimene täielikult fokusseeritud. Teadvuses ei eksisteeri vaba ruumi eksitavate mõtete, ebaoluliste tunnete jaoks." 

1. Pane selga avarad mugavad riided, mis ei takista liikumist. Otsi vaikne segamatu koht.
2. Istu mugavalt maha jalad välja sirutatud. Sule silmad ja koonda tähelepanu jalgade lõdvestumisele, alustades puusadega ning lõpetades jalalabade sirutamise ja lõdvestamisega. Kui tunned end seda tehes mugavalt, siis too jalad istmikule lähemale, nt rätsepaistesse.
3. Pööra tähelepanu endasse ning teadvusta tekkivaid mõtteid ja emotsioone. Ükski neist ilmingutest ei ole õige ega vale. Esialgu piisab nende ensele teadvustamisest. 

Siit leiad mediteerimise alustamiseks juhendi.