Kriitikamürgitus

Kriitikast ja selle põhjustest

Mitmeid kordi olen alustanud kirjutamist kriitikast, kuigi puutun sellega kokku viimastel aegadel aina vähem (loe: läheb vähem korda). Kuid kui see juhtub, siis mõjub see sellevõrra valusamana. Olin äsja kohanud kriitikat oma vaimse sõbra kaudu, kes edastas ühe teise vaimse sõbra kogemust ja selle kriitilisi noote tõlgendades ise omakorda teatavat sündmust ja maalis seda korraldanud inimese negatiivse värvinguga üle. Olen ise olnud kokkupuutes kõnealuse kritiseeritavaga ja pole märganud mitte midagi sellist, millest räägiti. Vastupidi, saanud hoopis reaalselt avardavaid kogemusi ja inspiratsiooni. Seetõttu oli minu jaoks selliste vaimsete sõprade kallutatud info edastamine kolmanda isiku kohta lausa valus. Üksi jäädes mõtisklesin selle üle, mis mind siis puudutas. Kas enam see, et minu enda kogemus reaalselt seda ei kinnita ja reaktsioonina avaldus vastupanu, või see et olin sunnitud tunnistama vaimsete sõprade varjatud palet, või see et ise elan oma sisemise viha, kriitika ja kibestumuse osas pimeduses. Ilmselt mingil määral kõike. Kuid hea oli see, et sündmus innustas mind vaatama sügavamalt asjade tagamaid ja uurima kriitika iseloomu ja tekkemehhanismi. Olen isegi olnud kriitikast pimestatud ja kahjuks sel ajal pole sellest täie teadlikkusega aru saanud. Kriitika kohta käib reegel, et see räägib rohkem selle kohta kes kritiseerib, kui selle kohta kellest räägitakse, ehk nagu lapsesuu ütleb: “kes teisele ütleb see ise on”. Just nii see ongi.  

Kui üritada mõista mis loom see kriitika ja kibestumine (sh krooniline ärritus) on ja kuidas toimib, siis kõigepealt peab mainima, et see tekitab organismis kuivust ja mürki. Seda teab ammusest ajast Hiina ja Tiibeti meditsiin. Kalduvus kritiseerida on erakordselt laialt levinud ja seda teevad nii moraalselt tugevad kui end vaimseks pidavad inimesed suure entusiasmiga, tundes seejuures naudingut. Psühholoogiliselt peitub põhjus enesekinnituse instinkti tekkimises: teise inimeste puudujääkide ja nõrkuste avastamine ja nendele viitamine annab nauditava tunde, samaaegselt uhkust ja üleolekutunnet vooderdades. Lisaks võimaldab see ka agressiivsete energiate vahetut väljalaset, tekitades rahuldustunde kergelt saabunud võidutundest (ilma mingi ohuta enesele). Samuti tundub see kahjutu tegevusena. Mõned inimesed suisa tunnevad, et kritiseerimine on nende kohustus (pidades seda harivaks), seejuures ei rakendata mingitki kontrolli ega seesmist tsensuuri. Pime koht, kus südametunnistus vaikib.

Paljude inimeste jaoks kes on kannatanud teiste inimeste domineerimise all, ilma et neil oleks õigust või võimalust vastu hakata, või need, kes on pidanud taluma vastuvõetamatuid situatsioone ja asjaolusid, mille muutumiseks nad ei ole olnud midagi tegema, on kriitilisus ainuke viis, kuidas oma vaenulikkusele ja allasurutud kibestumisele väljapääsu võimaldada. See on ainuke ohuventiil, mis neil on oma seesmise pinge leevendamiseks. Kriitilisus teenib ka kummalisel kombel teistega ühisosa saavutamise soovi, hoolimata sellest, et see on vaid osaliselt edukas ning olemuselt destruktiivne. On ju palju inimrühmasid, kelle vaikimisi omavahel lepitavaks teguriks on tõelise või kujutletud ühise vaenlase olemasolu. Seetõttu ei peakski meid üllatama, et inimesed on liigagi hakkamas, et otsida seda seltskonda ja harmooniat, mida pakub oma kriitika teistega jagamine. Selle näol ei ole siiski tegemist tõelise vendluse ega ühekssaamisega, see on pelk ajutine ja pinnapealne ühtsustunne, kuna baseerub eraldatusel, mitte ühtsusel. Sellised negatiivsusel põhinevad suhted on enamasti kergelt purunevad.

Kritiseerimistungi aga saab transformeerida targaks, peenelt häälestatud eristamisvõimeks. Mõned inimesed arvavad, et kui ei kritiseerita, siis tähendab see, et teiste vajakajäämisi ei märgata. See, mis eristab kriitilisust sisulisest märkamisest, on meie suhtumine ebaõnnestumistesse. Kritiseerides - õnnestunult, või ebaõnnestunult - tajume endaga rahulolu, aga teist inimest tõeliselt tähele pannes tajume tema ebaõnnestumiste pärast valu. Me ei otsi neid asju eraldi võimalusena esile tõsta ega alavikkuse ette tuua, vaid selle asemel soovime oma poolehoidu välja näidata ning inimest aidata. Kaugel sellest, et oma üleoleku pärast upsakas olla - eelistaksime, et teine inimene on sama hea või parem kui me ise, nii et hoopis soovime või palvetame, et ta saaks muutuda. Kui vaimne märkamine ajuti, tõearmastusest tingituna ja meie endi põhimõtetele truuks jäämise või teiste inimeste hüvangu eesmärgil kohustab meid avalikult oma lahkarvamust väljendama, inimesi hoiatama või ettevaatusele kutsuma, või mingi ebaõiglase rünnaku alla sattunud ürituse, institutsiooni või isiku suhtes kaitsepositisoonile asuma, siis me teeme seda oma väe ja julgusega, kuid meie osalus on alati rahulik ja neutraalne.

Siinkohal on paslik rääkida ka headusest, kuid mitte sentimentaalsest pseudoheadusest, vaid siirast, jõulisest ja kiirgavast headusest, sest kibestumist ja kriitikat lahustab kõige edukamalt heasoovlik tunnustamine ja headus. Lugupidamine, kiitus, tänu, heade omaduste rõhutamine on maagilise väe atribuudid, mida tuleks õppida teadlikult kasutama. See jagab meile valgust ja jõudu, et vabastada end rahulolematust suhtumisest, tusast ja kibestumisest, nagu ka mässulisusest. Tulemusena vabaneb ka keha mürkidest ja ellu saabuvad heledamad värvid, ning teised otsivad meelsamini meie seltskonda.