Sessioonide järgselt

Sügavad teraapiaprotsessid vallandavad alateadvusest mitmeid seisundeid ja emotsioone. Protsessi ajal tulevad nad teadvusse, et neid saaks lahti mõtestada, nendega seotud asjaolusid ümber hinnata ja emotsioone läbi elada, ning lõpuks lahti lasta. See kõik on kergem või raskem, olenevalt inimesest, tema valmisolekust ja häälestusest. Sageli ei saagi neid asju, mis tundusid eriti rasketena, protsessi ajal hinnata rasketeks, sest kui avatud häälestusega inimene, kes on kõigeks eesootavaks valmis asub protsessi, siis ei olegi rasked asjad enam rasked. Suhtumise muutudes muutuvad ka protsessi asjaolud. Sellepärast ei saagi anda kõigile etteulatuvalt ühte valemit ja rohtu, sest see ei toimi kõikide puhul samamoodi. Suur osa on vaimsel häälestusel protsessile, avatusel ja empaatilisel suhtumisel iseendasse.

Mida suurem on “teeme ära” häälestus, või vastupanu enda seest tulevale, seda raskem on ka kõik mis protsessi jooksul üles tuleb nii avada, läbi elada, kui vastu võtta. Seesmise vastupanuga kliendid üldiselt ei taju ise seda vastupanu adekvaatselt, vaid pigem suhtuvad sellesse kui normaalsesse skeptitsismi. Et justkui tulebki olla skeptiline enda emotsionaalsete seisundite suhtes, neid alla suruda ja analüüsida ratsionaalselt, et teha mõistuspärased järeldused ja kokkuvõtted. Kahjuks ei saa emotsionaalseid seisundeid kuidagi ratsionaalselt “lahendada”. Need ei kao sellest ära, ei tühistu kuidagi, ega ei muutu olematuks. Pigem on inimesel vaja hakata nägema seda, et sellise ratsionaalse suhtumise taga on kaitsehoiak, ning iga kaitse on põhjustatud mingist hirmust. Muidugi on hirm alateadlik, sellepärast inimene seda ei olegi ära tundnud, ära lahendanud, ega saanud muuta. Kui hirm oleks teadlik, ehk kui inimene oleks oma hirmust tingitud käitumist teadvustanud, siis ei oleks seda enam alles.

Teadlikkus on võtmeks. Peale sügavaid protsesse tagasi minnes oma ellu võivad inimesed kogeda mingi aja pärast alateadvusest üles kerkimas uusi emotsionaalseid seisundeid. Miks see nii on? Seda põhjustab asjaolu, et teraapiaprotsessidega avati alateadvuse uks, ning kõik see, mis seal on, sobivatel tingimustel kerkib üles, tuleb teadvusse. Kui inimesel on tugevad kaitsed (hirmud), näiteks teise inimese juuresolekul tunda mingid lapsepõlvest pärit tundeid, nagu piinlikkus ja ebamugavus, siis vana harjumuse kohaselt surutakse need tunded alla, ning alles situatsioonis, kus ollakse üksi, võimaldatakse seda endal uuesti läbi kogeda. Seda siis heal juhul. Kuid sageli ei teadvustata endale neid tundeid nii selgelt, millele järgneb vana harjumuse kohane kaitsekäitumine, ehk mingil vanal viisil oma tunnete allasurumine. Sellepärast ma terapeudina pean väga oluliseks ja õpetan inimestele oma reaktsioone ja kaitseid tundma õppida, ning neid üdini lahti võtta. Sest kui seda ei tee, või tehakse vaid osaliselt, siis jäävad nad kui vanad plaadid peale ja kerkivad ikka ja jälle sobivatel tingimustel üles.

Vahel juhtubki nii, et peale teraapiaprotsesse ajal, mil inimene on läinud tagasi oma keskkonda ja -ellu, kerkivad vanad emotsionaalsed reaktsioonid ja seisundid uuesti üles. Olen kuulnud siis klientidelt pettunud reaktsioone iseendi suhtes. “Kuidas nii, ma ju tegelesin juba endaga ära, miks ma nüüd JÄLLE seda tunnen?”. Asi on selles, et endaga ei ole võimalik selliselt “ära tegeleda”, et vanad mustrid uuesti üles ei tuleks. Nad tulevad justkui eksamiks ja testimiseks, kas inimene ikka on selgelt ja teadlikult oma otsuse juures. Enamus juhtudel siiski selliseid eksameid ei tule. Seda siis juhtudel, kui inimese teadlikkus mustrist on täielik, st ta mõistab reaktsiooni, selle päritolu, emotsioone, seisundit läbi ja lõhki, saab aru millised triggerid (päästikud) vallandavad selle mustri ja mis asjaoludel, ning oskab näha seda osa iseendast eraldi (vaadata kõrvalt). See kõik on see, millega me tegeleme teraapiasessioonidel. Peale sessiooni tuleb inimesel endal elades oma elu saada selgelt teadlikuks päästikutest, reaktsioonidest, emotsionaalsetest seisunditest ja jälgida seda osa iseendast ilma sellega samastumata. Piltlikult öeldes tunneb sisemine laps meis neid tundeid teatud situatsioonides, ning meil on vaja teda tundma õppida, ära kuulata ja tema vajadustele ise vastata nagu teeks seda tema ema või isa. Me peame saama sisemisele lapsele selleks vanemaks kellelt ta oma vajaduste rahuldamist ootas, ning õppima rahuldama tema vajadusi ise, mitte ootama selle tegemist teistelt.

Selleks, et tagasilangustega õigesti töötada tuleb:

1. teadvustada reaktsiooni - hinga 10 korda sisse ja välja, ning peata reaktsioon. Märka ja uuri lähemalt seda reaktsiooni;
2. teadvusta emotsioone ja tundeid. Milliseid tundeid ja emotsioone sa reaktsiooni ajal tunned, ning mille peale?
3. teadvusta triggereid, eh päästikuid - mis juhtus, et reaktsioon vallandus? Millised välised tegurid või tingimused (sh inimesed ja nende käitumine) valandavad sinus antud reaktsiooni?
4. uuri oma tundeid ja emotsioone - millal ja mis asjaoludel tundsid ennast samamoodi? millal tundsid selliseid tundeid ja emotsioone esimest korda? kui vana sa siis olid?
5. olles tuvastanud reaktsiooni ja selle algse tekkemehhanismi saame teadlikuks sisemisest lapsest ja tema vajadustest, mis on olnud alla surutud (ning selle tõttu ka reaktsiooni taastekitajaks).
6. loome ühenduse sisemise lapse ja tema vajadustega, ning rahuldame edaspidi ise tema vajadusi. Seda tuleb pidevalt teadvustada ja märgata. Kui sellest kujuneb hea rutiin, siis tulemuseks suureneb enese armastamine ja endaga rahulolu, ning vähenevad reaktsioonid välistele stiimulitele ja triggeritele.

Selline teadlik ja uudishimulik lähenemine oma emotsionaalsetele traumaatilistele kogemustele muudab need ja nendega sotud jäljed sootuks. Me peame õppima ennast armastama. Lihtne on seda öelda, kuid raskem teha. Kuid kui on teada keda armastada, siis muutub see lihtsamaks. Sisemist last on lihtne armastada, ning see on see, mida ta ootas oma vanematelt lapsena kuid ei saanud. Nüüd aga on see võimalik, kui saame ise sellisteks lapsevanemateks sisemisele lapsele, sellisteks, keda laps ajati vajas. Sisemise lapse vajaduste äratundmine, tunnustamine ja neile vastamine on võtmeks suuremalt seesmisele heaolutundele, rahuldusele ja armastusele. Pole olemas kuldvõtmekest selle üldises tähenduses, mis avaks kõik vajalikukd uksed ja teeks kohe kõik korda. Selliseks kuldvõtmekeseks on meie enda teadlik tähelepanu iseendas toimuvate protsesside teadvustamisel ja mõistmisel, ning iseenda tõeliste vajaduste rahuldamisel.