Stress - emotsionaalne viirus

Pole midagi kasu omandatud vaimsetest oskustest, kui kaob tasakaal. Süda on nagu raadiosaatja, mis töötab 24h ööpäevas. Selle saatja saadetava kvaliteeti mõjutab iga mõte ja tunne, mis meist läbi käib. Kui meie mõtted on segased, kiired ja kaootilised, siis on eeter täis staatilist energiat. Me ei saa kätte tervet saadet. Me võime vaid märgata oma ärritust, kuid selline saade mõjutab kõiki meie keha alamsüsteeme.

Tasakaalu puudumine (koherentsus südame ja mõistuse, ehk pea, vahel) mõjutab meie nägemist, kuulmisvõimet, reaktsiooniaega, mõtlemise selgust, tundeseisundeid ja tulndlikkust (sensitiivsust). Selline olek röövib meilt tõelise naudingu tundmise võime. Isegi tehes midagi, mida oleme harilikult nautinud, tasakaalu puudumisel saame sellest osa vaid märkimisväärselt vähe.

Stress rikub tasakaalu ja tasakaalu puudumine tekitab stressi. Stress on ohtlikum, kui oleme arvanud. Isegi juhuslik strssiolukord tekitab kahjustavaid tagajärgesid meie kehale. Me oleme ehitatud toime tulemaks mõne stressiolukorraga. Kuid krooniline stress, ühes negatiivsete hoiakutega nagu vaenulikkus, viha ja depressioon, pikapeale teeb meid haigeks ja lõpuks tapab. Stress lihtsalt ei läbi meid nagu mõni juhuslik tuju, vaid haarab kinni ja hoiab, muutes sedasi meie füsioloogiat ja tervislikku seisundit.

Ameerika Stressiinstituudi uurimuste järgi otsib 75-90% inimestest esmatasandi meedikute juurest abi stressiga seotud vaevuste pärast. Selleks, et ainuüksi leevendada neid vaevusi, neelavad ameeriklased üle 5 miljardi rahusti, samapalju barbituraate, kolm miljardit amfetamiinilaadseid ühendeid ja 16000 tonni aspiriini igal aastal (siia ei ole arvatud sisse ibuprofeen, ega acetominofeen).

Meedikud on hakanud mõistma, et efektiivseim ravi probleemidele on dieedi, elustiili ja keskkonnafaktorite ühendamine. Me peame seda iseenesestmõistetavaks, et kõrge vere kolesteroolitase, diabeet ja suitsetamine on südame-veresoonkonna haiguste kõrged riskifaktorid. Siiski üle poolte südameprobleemide juhtudel ei ole ükski neist faktoritest esindatud.

Oma 1988 uuringus leidis Dr. Hans Eysenck Londoni Ülikoolist, et teadvustamata (koordineerimata) reaktsioonid stressile on suurema tõenäosusega surmani viivad vähi või südamehaiguste probleemide esinemise puhul, kui sigarettide suitsetamine. Tegelikult südameatakkidest taastumise puhul ei ole südame füüsiline olukord või füsioloogilised faktorid niivõrd määravad, kui emotsionaalsed faktorid.

Aina suurenev teadustööde maht juhib tähelepanu mõtlemise ja emotsionaalsete hoiakute otsest ja olulisimat mõju tervisele ja heaolule:

1. 10-aastat väldanud uuringu järgi neil inimestel, kes ei suutnud efektiivselt oma reaktsioone juhtida stressiolukorras, oli 40% kõrgem suremus kui stressi all mittekannatavatel inimestel.
2. Harvardi Meditsiinikooli uurimus 1623 südameatakist taastunuga leidis, et kui uuritav läks närvi ja vihastas emotsionaalsete konfliktide käigus, siis rohkem kui kahekordistus juhuslike südameatakktide arv võrreldes nendega, kes jäid rahulikuks.
3. Harvardi rahvatervise kooli 20-aasta jooksul korraldatud uurimuses üle 1700 vanema mehega leidis, et mure oma sotsiaalse olukorra, tervise ja materiaalsete tingimuste pärast tõstsid märkimisväärselt südameprobleemide tekkimise riski.
4. Ühes 202 töötava naisega tehtud uuringus olid pinged lähedastega ja sõpradega südameprobleemidega naistega see asjaolu, mis eraldas neid südameprobleemideta uurimisgrupi naistest, kellel ei esinenus selliseid probleeme.
5. Ühes rahuvusvahelises 2829 inimesega (vanuses 55-85) läbiviidud uuringus leiti, et neil kes suutsid oma reaktsioone kontrolli all hoida erinevate elusündmuste puhul oli 60% väiksem surmarisk võrreldes nendega, kes olid suhteliselt abitud elusündmuste keerises.
6. Mayo Kliiniku uurimuse järgi südameprobleemidega inimeste seas, psühholoogiline stress oli suurim ennustav tegur, mis teatas ette tulevikus tekkivast südame probleemist (atakk jm).

Me võime näha palju stressi kohta käivat infot kommunikatsioonikanalitest, kuid keegi meist ei reageeri enne, kui midagi tõsist juhtub kas enda või lähedastega. Siis hakatakse imestama ja lähemalt uurima asjaolusid, miks see olukord tekkis, ning mida saab ette võtta selle vähendamiseks. Mida aga ei märgata on see, et südamega tekkivad probleemid kujunevad välja pika aja jooksul, kuni murdehetkeni. Tähelepanu tuleks pöörata sellele mis toimus hea tervise ja haiguse vahepealsel ajal.

Stress on see asi, millele tuleks tähelepanu pöörata. Kui elame pidevas stressiseisundis (nt taustaärevus), harjume tasakaalutusega ära. Mõned meist on kasvanud üles kodudes, kus viha, depressioon, või pettumus olid igapäevased normaalsused, niiet võime isegi pidada neist teguritest johtuvat stressi normaalseks. Suurlinnades pea igaüks meie seast näib kiirustavana, häirituna ja stressi poolt kimbutatuna, ning see tundub normaalsena. Pole vahet kus elame, igal pool on suhteliselt kerge leida kurtvaid, õnnetuid inimesi, kes märkavad kergemini seda, mis on valesti selle asemel, et olla elu andide eest tänulik. Kuid pole vahet kui levinud või “normaalne” selline hoiak on, omab ta tõsiseid ja kaugeleulatuvaid tagajärgesid meie tervisele.

Meil on kaks valikut: jätkata maailma süüdistamist meie stressis, või võtta vastutus oma reaktsioonide eest , ning sihilikult muuta emotsionaalset kliimat. Selles ei ole enam kahtlustki. Enamus südameprobleeme on aastaid vältanud sisemise stressi tulemus.

Krooniline stress

Ajakirjas Journal of the American Medical Association 1997 aastal avaldatud uurimuses Duke Ülikooli poolt näitab, et enamlevinud emotsionaalsed seisundis nagu pinge, frustratsioon ja kurbus põhjustvad verevoolu aeglustumist südamesse. Igapäevaselt sellistes seisundites elamine aga kahekordistavad riski südame-isheemiatõve jm sõdame-veresoonkonna häirete tekkes. Harvardi Ülikooli teadlaste dr. Mrray Mittlemen ja Malcolm Maclure 1997 aastal läbiviidud uuringus leiti, et suured katastroofid ja sõjad on vaid jäämäe tipuks stressist tulenevate seisundite tekkimisel. Suuremat ja sügavamat mõju omavad hoopis igapäevaselt pidevat madalat stressitaset tekitavad elusündmused.

Stress on keha ja meele reaktsioon pingele, mis viib välja tasakaaluseisundist. See juhtub, kui meie poolt tajutavad sündmused ei vasta meie ootustele, ning me ei suuda oma emotsionaalseid reaktsioone (pettumust) juhtida. Stress väljendab end koordineerimata juhusliku reaktsioonina - vastupanuna, pingena, frustratsioonina, põhjustades tasakaalusesiundi kadumise, ning keskmest väljas oleku. Kui meie tasakaal on kaua kadunud, siis hakkab stress tekitama muutusi.

Tänapäeval teatakse, et keha stressivastus sisaldab enam kui 1400 teadaoleva füüsilise ja keemilise reaktsiooni, ning üle 30 erineva hormooni ja neurotransmitteri. Need võtmesüsteemid, mis koordineerivad keha vastuseid stressile, on autonoomne närvisüsteem, mis reageerib silmapilkselt , ja hormonaalsüsteem, mille reageerimine leiab aset pikema aja vältel. Kuid isegi organud, mis ei ole arvatud nende süsteemide sekka, nangu magu ja neerud, eritavad samuti hormoone keha abistamiseks stressiolukorras.

Kogedes stressi meie kehad kiiresti eritavad adrenaliini vereringesse. Adrenaliin kiirendab südamerütmi ja vererõhku, pingestab lihaseid, kiirendab hingamist, valmistab meid ette ohu eest põgenemiseks. Kui seda ei juhita, siis nende hormoonide vallandumine söövitab keha nagu hape. Isegi tunde tajutava ohu möödumisest võib keha hormoonide tase olla väga kõrge.

Kortisooli tuntakse stressihormoonina selle ulatusliku rolli tõttu mida ta mängib keha stressivastuses. Tasakaalustatud kogustes on kortisool vajalik meie keha heaks ja tervislikuks toimimiseks. kuid koguse kasvades võib ta saada märkimisväärselt kahjulikuks. Kui oleme kroonilise stressi seisundis, siis meie kehad toodavad suurel hulgal kortisooli pika aja vältel, aju sisemine termostaat programmeerub ümber ja juhib keha taluma suuremat kortisooli tootmist, arvates selle olevat normaalsuse. Krooniliselt kõrgem kortisooli tase nõrgestab immuunsüsteemi, vähendab glükoosi ladustamist, suurendab luukoe kahanemist kuni osteoporoosini, vähendab lihasmassi, naha kasvamist ja taastumist, suurendab rasva ladestumist depoodesse (eriti keskkoha ja puusade ümber), vähendab mälu ja õppimisvõimet ja ajurakke.

Kooniline stress akumuleerub päev-päevalt, nädal-nädalalt, aasta-aastalt. Enamus inimeste jaoks toimib igapäevane akumuleerumine suurima kahustajana. Väiksed igapäevased kuhjuvad stressid laastavad keha rohkem, kui harvad suured.

Me kohandume igapäevase stressi talumisele, kuid see on täiesti ebavajalik harjumus, mille praktiseerimine võtab kõrget lõivu. Me talume stressi, kuna ei mõista kui tõsiseid tagajärgi see kaada toob, ning kuna see on saanud rutiini osaks, mida peame normaalsuseks.

Surume igapäevaselt üsna kergelt alla läbikukkumise, kaotuse ja väärtusetuse tundeid, et isegi ei märka seda. Kui mõned asjad meid ärritavad või pingestavad, siis on meil kõigil oma lemmikreaktsioonid sellele. Mõned inimesed valavad vahetult välja oma viha, samal ajal kui teised võtavad seda huumoriga, saades sellest mingil moel kompensatsiooni. Mõned pöörduvad suitsetamise, söömise, alkoholi, lõdvestavate vahendite poole toime tulemaks frustratsiooni ja lõksus olemise tundega. Ning pea kõik meist kurdavad regulaarselt sõpradega kokku saades. Kuna ka neil on sama palju kurta oma eludes tomuva üle, siis näib see tavalise, sageli üsna normaalse sotsiaalse tegevusena mida teha. Kuid selline pidev kaootiliste mõtete ja emotsioonide jada kurnab meie jõudu nagu emotsionaalne viirus, kahjustades närvivõrgustikke ajus loob ta järgmiseks korraks kergema võimaluse seda uuesti teha.

Kui stress muutub krooniliseks, ei ole meie kehadel aega taastumiseks. Isegi aeg-ajalt pausi tehes ja endale tapatalgutest puhkust andes, on meie kehakeemia mõjutatud sedavõrd, nagu oleks võtnud tabletti. See ei saa lihtsalt iseenesest tagasi endiseks. Samamoodi peale kümmet viskishotti ei tee kohvitops sind kaineks. Pead kainenemiseks viskist loobuma (siinkohal stressist).

Meil kõigil tekib elus kriitiline punkt, millest edasi jääme tõsiselt haigeks. Väikese surve all võimaldavad adrenaliini ja kortisooli vallandumised sooritusvõimekust suurendada, millele järgneb terve väsimus, mis puhkamisega kaob. Kaootilise ja juhusliku adrenaliini ja kortisooli vallandumisega meie sooritusvõimekus kahaneb märkimisväärselt ja asjad hakkavad allamäge minema.

Irooniline on see, et meie kehad reageerivad stressile olenemata sellest, kas meil on või ei ole hea põhjus selleks. Keha ei huvita see kas sul on õigus või mitte. Isegi kui tundub absoluutselt õigustatuna olla vihane - seda siis juhul, kui me arvame olevat viha tervisliku reaktsiooni - maksame selle eest ühtemoodi.

Keegi põhjustab sulle liikluses ootamatu pidurduse. See pole ainult julm, vaid põhjustab sulle pidurite põhjavajutamise ja järsu kõrvaletõmbe. See omakorda põhjustab sinu järel sõitva autojuhi sama reaktsiooni. Ehmatades rooli taga, mõtled endast kui õnnelikust, kel just õnnestus vältida kolme auto kokkupõrget. Eessõitev idioot ju äsja valmistas sulle eluohtliku olukorra! Kui see ei õigusta ärritust ja viha, siis mis?

Ärritudes ja kirudes aga sinu närvisüteem on paisatud alarmeerivasse olukorda. Adrenaliinitase tõuseb kohusetundlikult vastuseks vihale, mida tunned. Õigustatult või mitte, pead endalt küsima - kas see on seda väärt? Eeessõitja on lahkunud õndsalt oma teed teadmatuses ohust, mida põhjustas, kuid järgneva mitme tunni vältel maksad oma reaktsiooni eest suurel määral.

Mis puutub kehasse, siis ei ole vahet kas sinu reaktsioon on õigustatud või mitte. Pole vahet miks sa tunned nii nagu tunned, füüsilised tagajärjed on ühesugused. Inimesed tunnevad pidevalt laia spektrit erinevaid emotsioone - armastusest vihkamiseni ja rõõmust kurbuseni. Kuid nagu psühholoogid on meile juba aastakümneid rääkinud - tunded ise ei ole ei õiged ega valed - nad on lihsalt tunded. Füüsilises mõttes on see tõsi. Meie kehad ei anna moraalset hinnangut tunnetele; nad lihtsalt vastavad neile.

Me oleme nii kodunenud oma õigustatud reaktsioonidega stressile, et liigume ühest seisundist teise ilma nende kahjustavat toimet teadvustamata. Viimaks ütleb meie tundlikkus üles, ning pidev madal ärevus või depressioon võtab maad.

Duke Ülikooli Dr Guillette uuringust selgus üllatav fakt, et ainult väga väike osa südamehaigusi põdevaid patsente tundis reaalset valu. Isegi olles reaalses südameatakti situatsioonis, olid nad täielikult teadmatud stressi mõjust oma südamele. Nende inimeste tundlikkus oma kehade suhtes oli sedavõrd kahanenud, et nad ei tundnud kehas toimuvat.

Meile on õpetatud, et emotsioonide alasurumine on kahjulik, ning on arvukalt uuringuod selle kinnitamiseks. Nii näiteks emotsionaalse stressi allasurumise tendentsi seostatakse soodumusega vähi tekkes. Teised uuringud on näidanud, et viha allasurumine viib inimesi suurema riskini südamehaiguste väljakujunemisel.

Teisest küljest on väga levinud uskumus, et on tervislik viha väljendada. See väide pärineb Freudi praktikast, kes julgustas patsiente oma emotsioone välja elama selleks, et saavutada emotsionaalne klaarsus. Ilmselt on vähem teada fakt, et hilisemal perioodil Freud loobus sellest praktikast.

Vastupidiselt sellele, mida meile on õpetatud, on “välja vahutamine” mitte ainult ebatervislik, vaid suisa kahjulik. Maryland Ülikooli teadlase Aaron Siegmani järgi inimesed, kes kogesid impulsiivseid emotsioonipuhanguid olid suurema südamehaiguste riskiga, kui need, kes hoidsid oma tundeid neid väljendamata enda sees.

Nende inimeste jaoks, kes on pikka aega emotsioonide olemasolu eitanud, pakub psühholoogia suurepärast võimalust õppida tundma seda, mida tunnevad. Siiski emotsioonide tundmine ei vabasta neist. Tegelikkuses see hoopis võimendab emotsionaalset mustrit aju närviteedes. Tulemusena võib see viia suuremale sarnaste emotsioonide tundmisele ja agressioonile. Rääkides sellest kui vihale keegi sind ajab, sütitab see viha uuesti, andes sellega jõudu juurde keha kahjustamieks.

Viha endas hoidmine on kulukas mitmes mõttes. Niisiis, kui me ei saa seda väljendada või alla suruda, siis mida teha siis kui oleme vihased? Vastus on - viha ära tunda (teadvustada), kuid valida situatsioonile teine vastus. Kujuta ette oma viha kujunemas millekski muuks, mingiks kergelt seeditavaks tundeks. Otsus ainuüksi seda sinu eest ei tee. On vaja tarkust seda taibata ja emotsioone juhtima õppida. Joondades oma pea südame järgi saad lubada südame tarkuse enda heaks tööle hakata. Nii tekib reaalne võimalus transformeerida oma viha tervislikul moel.

Signaalid südamest

Vaadates südant ja mõistust (pead) kaasaja teaduse avastuste valguses, näeme vägevat koostöö võimalust, ning avaneb lootusrikas pilt. Selle asemel, et näha pead kui pelgalt intelligentsuse asupaika, oleme hakanud aru saama mõistusest, kui võimekast partnerist südamele. Olles sünkroonis töötab mõistus harmoonias südamega, olles häälestunud “südame koodile” (Dr Paul Pearsall). Just südame tarkus ühendatuna mõistusega on see, mis võimaldab elimineerida stressi.

Aastaid on teadlastest arstid püüdnud näha ja mõõta sügava vaenulikkuse tagajärgesid elektrokardiograafia abil. Seda tehakse elektroodide asetamisega kõrvalestadele ja muudesse kohtadesse kehal, ning salvestada südamerütmi elektrokardiogrammi (ECG). Erinevalt muudest sisemistest pulsikohtadest, on südamerütm niivõrd tugev, et on mõõdetav igast punktist kehal. Selle eketromagnetilised signaalid läbistavad igat rakku.

Hiljuti on leidnud teadlased parema viisi analüüsida ECG tulemusi. Kohaldades spektraalanalüüsi tehnikaid, on nad saanud jälgida südamerütme (HRV mustreid) - mis on mõjutatud selliste emotsioonide nagu frustratsioon, viha, kuid ka armastus, hool, kaastunne ja tänulikkus poolt. Meie tunded mõjutavad informatsiooni, mis sisaldub südame elektromagnetsignaalides. Spektraalanalüüs tõi välja, et kui südame sütmid on korrastatumad, ehk koherentsemad, siis südame loodud elektromagnetiline väli on samuti harmoonilisem.

Analüüs näitas, et koherentsuse puudumisel sai mõjutatud utonoomne närvisüsteem. Kui süda toimib korratult, saadab ta välja mittekoherentseid signaale kogu kehale ja väljale teatud raadiuses keha ümber. Tundes aga tänutunnet näiteks, töötavad autonoomse närvisüsteemi kaks haru suurenenud harmoonias ja loovad ühe kindla südamerütmi, mis tagab sisemise tasakaalu seisundi. See omakorda kiirgab energiat igasse rakku kehas, ning loob rahuseisundi.

Lahendus stressi juhtimisele seisneb selles, kuidas me tajume stressoreid. Mitte situatsioonid ei põhjusta stressi, vaid see kuidas me neid tajume ja tõlgendame. Heaks uudiseks on, et stress on vastus - mitte stressi põhjustav situatsioon ise - seega saame me seda juhtida.

Kui me muudame oma situatsiooni taju ja vaatleme seda läbi oma südame klaarsuse, saab meid potentsiaalselt ohustanud stressireaktsiooni kahandada või isegi vabastada. Stress on transformeerimata võimalus oma väe kasutamiseks. Dr Graham Burrows, Rahvusvahelise Stressi Uurimise Ühingu president teatas peale paljusid aastaid uurimustööd, et probleemi võib kahandda vaid kaheks oluliseks põhjuseks:

1. probleemid tajumisel (tõlgendamisel) ja 
2. probleemid suhtlemisel. Me ei saa alati muuta elusündmusi, kuid saame avardada seda kuidas me neid tajume. See on stressi juhtimise saladus. Surendades südame ja pea vahelist suhtlust, saavutame koherentsuse ja seeläbi sisemise tasakaalu.

Allikas: mitmed, sh HeartMath Institute