Küsimus: Mis on transpersonaalne psühhoteraapia?

Vastus:
Transpersonaalne psühholoogia ja psühhoteraapia on tervendav lähenemine, mille sihiks on ühendada inimese füüsilised, emotsionaalsed, mentaalsed ja spirituaalsed aspektid terviklikuks heaoluks. Mida see tähendab?

Transpersonaalne psühholoogia vaatleb inimest kui tervikut. Lisaks klassikalise psühholoogia valdkondadele peab transpersonaalne lähenemine võrdselt oluliseks ka indiviidi spirituaalset külge, mis annab elule suuna ja kõrgema mõtte. William Blake`i mõtet edasi arendades: transpersonaalse teraapia abil on võimalik koopast välja ronida ja oma vaatevälja oluliselt avardada. Seansil on kliendil võimalik vaadata oma hetkeprobleemidest sügavamale ja mõista oma terviklikku identiteeti: kes olen mina? Kuhu ma teel olen? Mida ma tahan ja vajan? Mis on mu kõrgemad eesmärgid? Kuidas oma eesmärke saavutada?


K
üsimus
: Miks klammerdun suhte külge, mis haiget teeb?

Vastus: usutakse, et suhe, olgugi ebaõnnestunud, on parem kui suhte puudumine. Nii jäädaksegi olemasolevasse suhtesse, sest näib, et viha teeb vähem haiget kui üksindus. Inimene valib ebakindluse asemel pigem selle, et keegi neid kogu aeg vihastab.

Küsimus: kui kaugele peaks siis inimene oma ebamugavuse või valuga jõudma, enne kui kui soovitada tal sellest suhtest väljapääsu otsima?

Vastus: ebamugavast või soovimatust eemaldumine pakub kergendust, sest siis ei pea nende ebamugavate või soovimatute asjadega silmitsi seisma. Siis on võimalik jõuda kergemini meeldivate mõteteni ja selle võrra sagedamini kooskõlla oma sügavama olemusega. Kui ollakse suhtest lahkunud, kuid pole saavutanud tegelikku kooskõla oma sisemise olemuse ehk allikaga, võib järsule lahkuminekule järgnenud kergendus olla ajutine, mitte püsivalt kestma jääv. Elu on näidanud, et üsna sageli juba järgmine suhe võib tuua eelmisega sarnaseid tundeid.
Muidugi kui suhtes kogetakse pidevalt füüsilist või verbaalset vägivalda, siis soovitaks sellest olukorrast võimalikult kiiresti eemalduda. Paraku ei tee füüsiline eemaldumine lõppu vägivallast põhjustatud tunnetele, ega mõtetele, mis peas keerlevad ja millega lahkumist põhjendatakse. Keskendatus ebameeldivale jätkub, kui hoida endas aktiivsena ebameeldivaid mõtteid.
Inimesed märkavad sageli üllatusega, et füüsiliselt suhtesse jäädes, kuid samal ajal sihikindlalt oma suhte soovimatuid külgi deaktiveerides, paraneb suhe sedavõrd, et lõpuks ei soovitagi enam suhtest lahkuda. Ma ei usu, et see on võimalik kõikide suhete puhul oma keskendatust nii positiivseks muuta, et see tooks kaasa kooselavate inimeste isiksusliku ja käitumusliku muutuse.
Paljud vaidlevad vastu, öeldes, et neil ei tekiks ebameeldivust, kui teised inimesed oma käitumisega seda ei põhjustaks. Kindlasti on heaolu kergem tunda inimeste keskel, kes end hästi tunnevad ja on harmoonilised. Kuid ei saa öelda seda, et teiste inimeste käitumine on vastutav selle eest, kuidas end tunned. Kui iga kord mõnd ebameeldivat käitumist nähes lähed lihtsalt mujale, kuhu see olukord kätte ei paista, siis surus aja jooksul ennast täielikku eraldatusse. Kuid kui midagi soovimatut märgates iga kord teadvustad endale seda, mida selle asemel soovid, siis pöörad kiiresti tähelepanu soovitu suunas ja su elu saab hakata paranema kiirelt.
Tõsi on see, et mida koged, on samal lainel su pidevate vibratsiooniliste mustrite või uskumustega, ja pole tähtis kui suurepärane vabandus on sul oma negatiivsetele mõtetele ja emotsioonidele – need vastavad su alateadvuse uskumussüsteemile. Kõik, mis su elus juhtub, viitab neile uskumustele, millest kinni hoiad ja mõttemustritele, mis su peas keerlevad.
Väga kosutav on avastada, et mõttemustrid ei pea käesoleva olukorraga kaasas käima, ja seetõttu saab hetkeolukorda igas mõttes muuta. Ma isiklikult ei soovita füüsiliselt suhtest lahkuda enne, kui oled saavutanud teadlikult kooskõla oma uute soovidega, mis on välja kasvanud pooleliolevast suhtest. Ja siis – ükskõik kas jääd samasse suhtesse, või alustad uut - võid saada just seda, mida soovid.

Küsimus: kuidas saada hakkama nende inimestega, kes sind energiast tühjaks tõmbavad?

Vastus: kõigepealt teadvusta, et nad ei saa sind tühjaks tõmmata, kui sa ise pole selleks luba andnud. Sa võid küll öelda: „ma ei taha, et nad mind tühjaks tõmbavad“, aga mingil tasandil lased neil seda ikkagi teha. kui sa ise ei sea piire paika, ei tee seda ka nemad. Pead väljendama end väga selgelt: „ma ei soovi, et need inimesed mind tühjaks tõmbavad. Ma ei võta enda peale vastutust nende elude eest“. Sel juhul ei tõmba nad sind energiast tühjaks. Kui sa ei võta enda peale vastutust nende heaolu eest, siis ei saa nad sinult enam energiat võtta. Sellest hoolimata võid saata neile mõttes armastust ja rahu, mis neid toetab.
Tühjakstõmbamist ei põhjusta mitte niivõrd mõtteühendused, kuivõrd su enda uskumused ja ego – tehtud otsused selle kohta, mida pead või ei pea oma ellu kuuluvatele isikutele andma. Sa võid need inimesed, kes sulle nõudmisi esitavad, lihtsalt välja lülitada. Kui aga lased end vallata tundel, et võlgned neile midagi, olles sunnitud nende kaeblemist kuulama ja nende jaoks olemas olema siis, kui ise seda ei soovi, tõmbavad nad sind endiselt energiast tühjaks. Sa võid ju väita: „ma ei suuda nendest vabaneda“. Aga ometi suudad – kinnita endale kõigepealt, et sul on tõielik õigus elada omaenda elu.
Mida enam tunned vastutust teiste õnne eest, seda rohkem saavad nad sinuga manipuleerida ja sinult energiat võtta. Kui sa aga annad vastutuse nende isikliku elu eest neile endile üle, siis ei tunne sa end enam nii ebamugavalt. Sa võid endale öelda, et ainult nemad ise saavad endale väge anda ja head enesetunnet luua, enda vastu armastavad olla. Siis ei väsita sind enam nendega suhtlemine. Nad saavad sind lükata-tõmmata ainult sel juhul, kui sa ise tunned, et see on neile lubatud – kui lased ennast ära kasutada, sest sisimas usud, et ei ole rahulejätmist vääst.

Küsimus: millal „probleemide parandamine“ neid hoopis suurendab?

Vastus: Mõnel inimesel on komme elus pidevalt probleeme lahendada. Ta usub, et kui probleemidest piisavalt mõtleb, siis saab neid parandada. Kuid tulemuseks võib olla see, et enamus probleeme hoopis süveneb.
Ainus võimalus probleemi lahendada on seada pilk lahenduse suunas. Lahenduse suunas vaatamine toob alati kaasa enesetunde paranemise. Probleemi meenutamine tekitab alati halva tunde.
Tegu on vana müüdiga: „soovimatud asjad kaovad siis, kui nende vastu piisavalt kõvasti (või kaua) võidelda“. Mis tegelikult juhtub? Soovimatu vastus võideldes tuleb seda aina juurde. Ja see kinnistub elus veel kindlamini. Tasuks meelde jätta, et iga asi koosneb kahest osast: soovitust ja soovitu puudumisest. Sageli tundub, et probleemile keskendumise ja lahendusele keskendumise vahel polegi vahet. Vahe on siiski olemas, ja väga suur. Parim viis teha kindlaks kummale võrrandi poolele keskendud, on pöörata tähelepanu oma tunnetele. Emotsioonid viitavad alati sellele, kas su tähelepanu suundub avarama teadmise ja lahenduse poole või vastupidiselt, probleemi suunas.

Küsimus: Miks ma tõmban ligi järjekindlalt valusaid suhteid?

Mis põhjustab seda, et paljud inimesed tõmbavad ligi suhteid, mis toovad neile valu ja viha – kuni selleni, et nad selle suhte lõpetavad -, et leida end siis peagi järjekordses suhtes, mis sarnaneb põhiolemuselt eelmise suhte ja negatiivsete oludega. 

Vastus: soovimatust olukorrast on võimalik välja astuda nii, et see enam uuesti ei kordu, kuid see tähendab seda, et sellest suhtest ei tohiks rääkida, sellele mõelda, ega selle vastu võidelda. Ainus viis kuidas mõtet kahjutuks teha, on aktiveerida teistsugune mõte. Soovimatute olukordade vältimiseks tuleb rääkida soovitud olukordadest. Mõtete valvamine võib olla tüütu ja väsitav. Parim lähenemisviis oma mõtete teadlikul ümbersuunamisel on tugevdada soovi end hästi tunda. Kui oled võtnud vastu otsuse oma enesetunnet parandada, siis saad negatiivsel mõjul juba varases ja vaevumärgatavas staadiumis sabast kinni. Negatiivsest mõttest on kergem lahti lasta selle algstaadiumis, hiljem on sel juba märgatavalt rohkem jõudu. Teine võimalus on hüpnoteraapia kaudu jõuda probleemi põhjustava uskumustemustri tuvastamiseni ja seda muuta. 

Küsimus: mis hoiab alal terapeutilisi probleeme?

Mõnele tundub, et kui ta hakab käima teraapias, püüdes lahendada või parandada teatud probleeme, siis jätkuvad need probleemid veel aastaid. Miks see niii on? Miks valu ei vaibu?

Vastus: sest iga hetk on uus. Kõikvõimalikud asjaolud muudavad selle hetke komponente pidevalt ning iga järgnev hetk erineb eelnevast. Mitte miski ei püsi samasugusena. Toimub pidev muutumine. Sageli on nii, et isegi kui asjaolud muutuvad, kuid mõttemustrid jäävad samaks, on toimuv muutus väga väike.
Mineviku probleeme kedrates pole võimalik luua paremat tulevikku. Keskendumine mineviku või oleviku probleemidele takistab liikuda tulevikulahenduste suunas. Keskendumine mineviku või oleviku probleemide külge garanteerib probleemse tuleviku.
Teraapiast võib olla suur kasu, kui see aitab elukogemuse soovimatuid tahke puudutades jõuda selgema mõistmiseni, milliseid muutusi eelistad. Kuid peale selle hoiab igapäevaelus pideva soovimatustest asjadest rääkimine sind kinni soovimatustes mustrites. Siis ei ole vaja imestada miks aina soovimatut juurde ellu lisandub. Kui sa siiski ühel ilusal päeval annad endale oma teadlikest eelistustest aru ja neile otsustad keskenduda, siis hakkab su elu paranema.
Probleemi ja lahenduse võnkesagedusel on ülisuur erinevus. Soovimatu kogemus on tekitanud sinus soovi paremuse suunas ja sinu sisemine sügavam olemus on keskendunud nüüd täielikult paranemisele. Kui sa mõtete ja soovidega oma sisemise olemusega liitud, siis tunned emotsioonide kohest paranemist – sinu kogemusse hakkab ilmuma märke olukorra paranemisest. Kuid niikaua, kuni taod ebaõigluse, ülekohtu ja mittesoovitu trummi, hoiad end paranemisest eemal.

Küsimus: mis on karma ja kuidas sellest vabaneda? 

Vastus: Kultuur, milles me elame, on tingimuslik, kuid kõik inimesed kannavad endas tingituse seemneid kõikjal, kuhu iganes läheme. Kõik mis meid häirib, on tegelikult meie meeles. Me võime süüdistada oma õnnetuolemises keskkonda, olukorda ja uskuda, et kui saaks muuta olusid, siis oleks õnnelikum. Kuid olukord, millest end leiame, on vaid teisene põhjus. Esmane põhjus on kaasasündinud teadmatus ja sellest tulenev soov olla teistsugune, kui oleme. Rahuolematuse juurikas liigub liigub koos meiega kõikjale kuhu läheme. Kui vaid arvame, et lahendus õnnetuolemisele petub väluses maailmas, võivad meie soovid leida vaid ajutist lahendust. Seda mõistmata oleme soovide tuulte pillutada, aina kärsitud ja rahulolematud. Siis öeldakse et meid valitseb meie karma, ning külvame pidevalt tulevase karma uusi seemneid (Tiibeti bön-i traditsiooni järgi). Niikaua kui samastume liikuva meele iha ja vastumeelsusega, toodame negatiivseid emotsioone, mis sünnivad lõhes selle vahel, mis on ja mida tahame. Teod, mis sünnivad neist emotsioonidest jätavad karmalisi jälgi. Karma tähendab tegu. Karmalised jäljed tähendavad tegude tulemusi, mis jäävd mentaalsesse teadvusse ja mõjutavad tulevikku. Teisisõnu saab karmat mõista kui alateadlikke hoiakute, väärtushinnangute ja uskumuste kogumit, mida me ei ole endas veel avanud ja mõistnud. Need on kalduvused, käitumismustrid, juurdunud reageeringud, harjumused. Need dikteerivad meie emotsionaalseid reaktsioone olukordadele ja intellektuaalseid arusaamu. Mis tahes reageerimine mis tahes olukorrale - seesmisele või välisele, ärkvel või unes -, jätab meelde jälje. Kuna karma dikteerib reaktsioonid, külvavad reaktsioonid järgmisi karmalisi seemneid, mis omakorda dikteerivad reaktsioone jne. Seda kutsutakse samsaara rattaks, lõppematu teo ja reaktsiooni tsükliks.
Parim vastus negatiivsele emotsioonile on lubada sel ennast vabastada jäämisega mitteduaalsesse teadvelolekusse. Kui seda suuta teha, läbib emotsioon meid vabalt ja taklemata ning suundub tühjusse. Sedasi me ei külva uusi karmalisi seemneid.  

Küsimus: kas/kuidas/mida oleks teraapiasse tulles vajalik ettevalmistada? 

Vastus: tule sellisena nagu oled. Niikuinii on kõik alati kaasas. 

Küsimus: kuidas muutuks elu kui illusiooniloorid hajuksid? 

Vastus: looksid oma ellu rahuldustpakkuvaid asju, mis parimal viisil su olemust väljendaksid. Oleksid võimeline olukordi adekvaatselt hindama ja teadma, kuidas soovitud tulemusi saavutada. Teaksid, millisel tasandil inimestega suhelda, sest mõistaksid milline on nende arusaamisvõime ja arengutase. Teaksid tõde ja ulatuksid vaatama välise taha. Sa ei võtaks räägitavat vääramatu tõena, vaid teaksid, mis on sinu jaoks õige. Sa seisaksid oma tõekspidamiste eest ka siis, kui teised su ümber millessegi muusse usuvad. Illusiooniloori eemaldades saaksid selge nägemuse oma eesmärgist ning teaksid, mida on selle saavutamiseks vaja ette võtta. Sa ei laseks ebakindlusel ja arvamusel, et pole küllalt hea, end teelt kõrvale kallutada. Uskudes endasse ja oma teekonda saaksid juurde jõudu ja vaprust, et oma eesmärki teostada. Reaalsus ja tõde sõltuvad sinu võnkesagedusest. Mida kõrgem on su võnkesagedus, seda enam oled võimeline end armastama ja teisi kaastundega vaatama. Kõrgemal võnkesagedusel mõistab inimene põhjuse ja tagajärje (karma) seoseid ning väge, mis peitub eksinule armastuse saatmises. Terviklikkus on vaimse kasvu oluline osa. See on tegutsemine, kõnelemine ja käitumine viisil, mis austab ennast ja teisi. See on asjade läbiuurimine enne tegutsema asumist ja ainult enda jaoks vajalike ja õigete asjade teostamist. Järgides südamehäält leiame tõe. 

Illusioonid A. Nekrassovi järgi

Illusioone on meie elus väga palju, me puutume igas päevas kokku sadade illusioonidega ja tekitame neid ka ise. Kõik saavad aga alguse peamistest illusioonidest, mida ei ole iseenesest kuigi palju, kuid mis on imbunud sügavale igasse elu osakesse ja kasvanud läbi paljudest vähem tähtsatest illusioonidest, nii et läbi nende on raske näha reaalsust. Kui hakkame mõistma, et elame illusioonis, siis aitab usk meil ka näha ja teada. Siis saame illusiooni kasutada selleks, milleks see ette nähtud on – kogemuse hankimise vahendiks.
Illusioon, et eksisteerivad vajadused: nagu Jumalal oleks mingi kava. Müüt, et Maa peal peab valitsema Jumala tahe.
Illusioon, et eksisteerib ebaõnn: elu tagajärg on kaheldav. Müüt selle kohta, et elama jäävad vaid tugevamad.
Illusioon, et eksisteerib eraldatus: inimene on Jumalast eraldatud. Müüt selle kohta, et keegi võib haiget teha teisele, tegemata seejuures haiget iseendale.
Illusioon, et eksisteerib puudus: kõike on mitteküllaldaselt. Müüt selle kohta, et alati on vaja püüelda millegi saamise poole.
Illusioon, et eksisteerivad vajalikud tingimused: eksisteerib midagi, mida me „peame“ tegema. Müüt algsest patust, ettemääratud eluprogrammist, saatusest, karmast.
Illusioon, et eksisteerib kohus: kui me seda või teist ei tee, siis saame karistada. Müüt surma paratamatusest.
Illusioon, et eksisteerib hukkamõist: karistus – see on igavene needus. Müüt selle kohta, et Jumal hindab, mõistab hukka ja karistab.
Illusioon, et eksisteerib tingitus ehk põhjustatus: armastus esitab teatud tingimusi. Müüt selle kohta, et seadused jagunevad kõrgemateks ja teistsugusteks.
Illusioon, et eksisteerib üleolek: tingimuste teadmine ja täitmine annab meile eelised. Müüt selle kohta, et kõike teab vaid Jumal ja tee nende teadmiste juurde on hiherarhiline.
Illusioon, et eksisteerib teadmatus: me ei tea, et kõik on illusioon.
Me mängime illusioonide teatrit pidevalt iseenesele ja teistele. Paljud elavad niivõrd sügavas illusioonis, et neile on mõte maailma illusoorsusest täiesti arusaamatu. Polegi sel puhul vaja eriliselt pingutada, tuleb ennast vaid targalt üleval pidada. Igaühega tuleb rääkida tema enda keeles ja viia sõnum teiseni sellises vormis, mis vastab antud inimese teadvuse tasemele.

Mida siis teha, et jõuda mõistmiseni? Esmalt on vaja tunnetada veel sügavamalt maailma illusoorsust ja valida oma seisukoht, oma suhtumine sellesse mängu. Võib kujutleda ennast vaatlejaks ja jälgida seda kõike saalis istudes. Illusiooni võib võtta reaalsusena, olla selles elunäidendis näitleja ja mängida kaasa kõrge professionaalsusega oma rolle: isa ja ema, töölist ja õpetajat, ministrit ja prostituuti jpt. selliseid ennastsalgavaid, rolli sügavalt sisseelavaid inimesi on palju. Keegi mängib paremini, keegi halvemini, keegi trügib peaosatäitjaks, mõni jääb tahaplaanile statistiks, kuid kõik usuvad tõsimeeli, et see ongi reaalne eluja elavad selle mõttega ning kannatavad. Rõõmu ja õnne ei ole selles elus kuigipalju, sedagi vaheldumisi mure ja hädaga. Ja kõik näitlejad elavad oma ebaõnnestumisi sügavalt üle.

Võib hakata ka lavastajaks, stsenaristiks – tähendab inimeseks, kes saab aru, et see on näidend, kes teeb valiku, kuidas mingit stseeni mängida ja valib osatäitjad. See on kõige loomingulisem positsioon, mis lubab inimesel ennast kõige enam realiseerida. On oluline meeles pidada, et me ise meelitame ümbritsevaid inimesi enda ellu ja nad mängivad just selliseid rolle, mida me neile määrasime. Suurem osa neist elab sügavas illusioonis ja nad mängivad nii ennastsalgavalt, et kisuvad kaasa ka neid, kes püüavad reaalsuses elada.

Me puutume iga päev kokku sadade suurte ja väiksete stseenidega ja igaüks neist on meie loodud, igasse neist on haaratud inimesed, kes tahavad meile midagi öelda, midagi õpetada, aidata meelde tuletada.  Kõik öeldu väljub tavateadvuse raamidest ja kõik ehk ei suuda koge kõigest aru saada ja vastu võtta. Oleme tõepoolest niivõrd sügavates illusioonides ja sidunud end mitmesuguste normidega – tavad, traditsioonid, moraal, seadused, kohustused, et kõike seda hoobilt mõista on võimatu – seda enam nii elada.

Kõik mis toimub ümberringi , ei toimu mitte meiega, vaid tänu meile!