Motivatsioonist ja eneserealisatsionist säraküünlaühiskonnas

Sõjastrateegia võtetega opereeriv ühiskond pakub inimesele eneserealisatsiooniks või(s)tlust, tasustades konkurentsipalavikus ja edukultuses rabeleva süsteemi truud teenimist raha ja kuulsusega. Uutega asendatud tühjaks lüpstud teenrid jäetakse läbipõlenult nurka nuputama, mida see neile andis ning kuhu jäid põhiväärtuste nimistust inimlikkus, harmoonia, vabadus, koosloomine ja rahu?
Motivatsioon ja eneserealisatioon - need on teemad, millega inimestena alateadlikult või teadlikult seisame silmitsi iga päev. Mingis mõttes on ju need elu kujundavad jõud, miks me üldse käivitame oma ressursse ja teeme pingutuse millegi suunas. Miski ajend seal on, millele suurem osa (endast) on otsustanud järgneda. Ma usun, et mitte midagi siin ilmas ei toimuks, ei avalduks materiaalses reaalsuses ilma, et selleks poleks (iseenda) enamuse soovi selleks. Teisisõnu - kui me sügaval sisimas ei usuks, et see või teine kogemus on meile antud hetkel parim ja oluline, siis me selles poleks.

Kui minu motivatsiooniks on vabadus, rahu ja koostöö, siis kas ma revideeriks töökuulutusi juba mõnda aega, selleks et minna tööle tööandja juurde, kelle nõudmistes on kirjas: kõrge pingetaluvus, võimalus töötada töövälistel aegadel, eelistatud on ambitsioonikad indiviidid kõrge saavutusvajadusega jne. Neid märksõnu sisaldab ENAMUS töökuulutusi. Ma olen jälginud neid mitu aastat. Isiklikust huvist. Valisin välja sobivaimad ning läkitasin CV teele. Mõned neist isegi vastavad. Saan aru, et nad lihtsalt ei jõua vastata, neil on palju tööd ja aega vähe. Enamik tööandjaist ootab indiviide, kes ise ei mõtle (või teevad seda vaid teatud soositud suunas ja ettenähtud ulatuses), kes ei tunne emotsioone (kõrge stressitaluvusega saavad olla vaid robotid, või humanoidid), kes on paindlikud töötamaks tööandja vajadusel ka töövälisel ajal (pannes sellega oma isiklikud prioriteedid teisejärgulisse stand-by režiimile).

Mida tööandjate poolt vastu pakutakse? Töötamist omavahelises võistluses meeskonnas, motiveerivat töötasu (kelle hinnangul?), võimalust töötada pingelistes oludes, karjäärivõimalust ja muid tegureid, mida peetakse üldiselt süsteemis kõrgeks väärtuseks. Kui vaadata firma veebilehtesid, siis mis sõnavara sealt vastu vaatab? Missioon, visioon, strateegia, taktika jm. Need sõnad kuuluvad sõjapidamise sõnavarasse ja kirjeldavad sõjapidamist. Kas me mängime sõda, või peame päriselt sõda? Majandusmaastikul eksisteerib konkurents, ning sellega seoses või(s)tlus, et areenil peab vastase taktika ära arvama, üle kavaldama, et siis ta alistada (võita). Konkurent on vaenlane, olgugi et tegutseb samas süsteemis ja samade eesmärkide suunas. Isegi siis kui seal töötavad omad pereliikmed, omad sõbrad. Kui küsimuse all on raha ja ambitsioonid, siis jäävad sõbrad prioriteetide nimekirjas sageli teisejärgulisse positsiooni. See räägib selget keelt inimlikkuse taandumisest mingi üldkehtiva idee ja süsteemi nimel. Võibolla neid on, kuid ma isiklikult ei tea palju ambitsioonikaid säraküünlaid, kel on palju lähedasi südamesõpru. Nende motivatsioon ja väärtus on pigem raha ja saavutused, kui inimlikkus, harmoonia, koosloomine ja rahu.

Meie ühiskonna majandussüsteem kasutab sõjapidamise kunsti. Ja niikaua kui ustavad sõdurid kuulekalt igal hommikul puhkeva energiaga motiveeritult laitmatusse ritta võtavad ning iseenesestmõistetavalt süsteemi strateegiat teenivad, saab süsteem ka elada. Kui sõdurid sõjas haavata saavad, siis ilmuvad nende siseekraanile küsimused nagu: Kuidas see sai nii juhtuda? Miks mind see süsteem enam ei aita, kes mulle reegleid seadis ja minu teeneid ära kasutas? Et mitte küsida, miks ma seda süsteemi üleval pean? Mis pani mind ennast valima seda teenima? Miks ma usun, et selline on üldse ainus võimalus ja tee elu elamiseks? Kust ma selle teadmise võtnud olen? Kas olen selle uskumusega sündinud, või siiski laenasin kelleltki ning asusin ise vabatahtlikult seda siis teenima? Kui säraküünlasõdur oma läbipõlemist tunnistaks, siis tunnistaks ta oma eksimist, nõrkust ja väiksust. Kuid pole otstarbekas anda hinnaguid minevikus tehtud valikutele, kuna need on tehtud tolleaegses teadlikkuses. Siis olid asjad teisiti. Kuid selline tunnistus nõuaks tohutut julgust, mida paljudel (läbi)kukkujatel langedes ei ole, ning sestap sageli jätkatakse alandatu valusa uhkusega poolpimedalt sõjarollimängu. Kuid siis on veel valusam. Kukkujatel on see eelis, et neil tekib võimalus vabaneda sõjamängust ja vaadata üle oma mängustrateegia, milleks on elupilt, valikud, uskumused ja rollid.

Jagatakse uued kaardid. Algab uus mäng, kuid kui vundamenti on muudetud, siis on mäng uutel alustel. See mäng on juba vabalt valitud mäng.

Kuna kõrgepingetalusvusstresstempo on majandussüsteemis ühised nimetajad, siis küsisin endalt: kas ma olen selline inimene, kes sellist elu vajab? Ei, mitte enam. Kas ma tean selliseid inimesi? Jah, 8-aastase nõustamispraktika jooksul olen selliseid palju näinud läbipõlenuna, kannatades arvukate erinevate sümptomite ja tervisehäirete all. Nad on säraküünlad, kes saavutusihast pimestatuna säravalt süttisid, kõigile oma saavutustega hurraa-elamusi põhjustasid, ning sama kiirelt ka kustusid. Olen neid peamiselt põlemise viimases faasis või kustununa näinud. Sealt algab allakäik, kus parimas tööeas energiast ja inspiratsioonist pakatavast inimesest on tööandjad välja ammutanud parima mahla. Eesti rahva tööealise elanikkonna tervisestatistika ju kinnitab allakäiku.

Ainult säraküünlaühiskond seda statistikat enne ei märka, kui tagajärjed nende elutoas kannatava pereliikme näol töövõimetuna ja abituna vastu vaatavad. Selliseid tegelasi riik ühel hetkel enam ei aita. Isegi Haigekassa, kelle eesmärk on ju haigeid toetada! Ühel hetkel enam ei aita keegi. Säraküünlad on küll maksnud 33% oma saadavast tulust Haigekassa toetuseks, kuid vaimset kahju ei korva tegelikkuses keegi ega miski. Siis on nad üksi ja abitud. Sealt tõusevad jalgele vähesed, ning läbipõlemisest taastumine võib väldata mõne jaoks terve ülejäänud elu.

Üsna paljud lõpetavad kergema vastupanu teed minnes: alkoholi, narkootikumide, ravimite (põhiliselt antidepressandid), südamerabanduste ja kroonilise depressiooniga. Ja need on vaid mõned pindmised hädad, millele lisandub tohutul hulgal igasugu teisi, ja teiste kõrvalnähtusi. Nendest inimestest kasvavad välja töövõimetud, keda pereliikmed üleval peavad pidama. Sellistes peredes on asjad rahust ja rahulolust kaugel. Siia on sisse kootud põlvkondlik konflikt.

Tuleks tagasi töövõimelise indiviidi juurde tööandjate ukse taga. Kas töösoovija enda uks on lahti? Tegelikult on see üks olulisemaid küsimusi. See on see koht, kus iga ennast armastav indiviid võiks vaadata peeglisse ja küsida: kas mind tegelikult motiveerib jagada parimat osa endast, parimal ajal elust, seades teisejärguliseks enda jaoks kallid inimesed ja tegevused, püüdes taluda kõrget pinget ja stressi, suurt koormust ja tempot? Milline arukas ennast armastav inimene ütlekski JAA? Mis motiveeriks taluma pinget, stressi, suurt koormust? Kas Euroopa tasemega võrreldes üliväiksed palgad ja ülikõrged maksud on see kibe präänik, mida peaks alla neelama püüdes selle juures teha nägu, et see on magus kuna enamus teevad nii? Suhtes on alati kaks poolt. Kui tööandjad ja süsteem tegutsevadki ühe reeglistiku ja vaikimisi kokkuleppe järgi, siis kes on öelnud või kus on kirjas, et teine suhtepool, kelleks on töövõtja peab sellise süsteemiga nõus olema, kuuletuma ja alistuma? Miks rahu armastav inimene, tema pere, või tema sõbrad peaksid taluma pinget, disharmooniat, ärevust, ning kannatama? Ma ei usu, et kellegil või millegil on inimese üle selline võim, et panna teda kannatama, kui ta ise seda ei soovi.

Need, kes sellise süsteemiga ei ühildu, peavad leidma teise tee. Olen märganud, et süsteemivälistele inimestele, neile, kes ei leia süsteemiga toetavat ja harmoonilit klappi, heidetakse ette ignorantsust, laiskust ja lodevust jpm. Kuid see ei ole tõsi. See puudutab eriti pealekasvavat noorsugu. Vanem generatsioon peab neid lodevateks, laiskadeks, egoistlikeks, hüperaktiivseteks, ning püüab neid igati "korrale" kutsuda treenides kuulekusele. Mida aeg edasi, seda vähem see õnnestub. Miks? Sest neid ei huvita vanema generatsiooni enesekeskne, omapöörlemisele suunatud ja lühinägelik maailmavaade. Neil on igav koolis, sest vanemal põlvel ei ole nende jaoks midagi väärtuslikku edasi anda. Kui neil on igav, siis nad hakkavad mässama. Kuid nemad on need, kes peagi võtavad üle vananeva iseennast hävitava süsteemi juhthoovad ja loovad oma korra. Kui vana süsteem pealekasvavaga koostööd ei alusta, mis siis? Kui me ise süsteemis ei muuda oma mõtlemist, hoiakuid ja maailmavaadet, siis tehakse seda üsna varsti meie eest.

Mis paneb mind arvama, et pealekasvav noor tahab minna tööle vanasse süsteemi oma sabaalust imetleva tööandja juurde, et selle reegleid järgides tema kinnikiilunud maailmavatest ja omakasupüüdlikkusest tulenevast kõhukinnisusest kõrgepinges sabaalust imetleda? Kas see väljavaade, (Euroopaga võrreldes) olematu palk ja kõrged ennasthävitava ühiskonna ülalpidamiseks suunatud maksud peaks ennast austavat indiviidi tõepoolest motiveerima? Väga arrogantne oleks arvata, et see neid motiveerib. Miks ja mille eest nad peaksid vanemat põlvkonda austama?

Mida jätkusuutlikku, tõeliselt väärtuslikku ja imelist on meie generatsioonil neile üle anda? Kõrged maksud, kõrgeima määraga alkoholi ja südamehaigustesse suremus, kasvav depressioon, kasvav rahulolematus, halvenev tervis, sihitu, motivatsioonitu, ärev-närviline hirmus elav ühiskond, rääkimata globaalsetest ressursside väärkastusest tingitud probleeme jne. Ma sooviks väga näha selle nimekirja kõrval ka vastandpoolset.

Mis on lahendus? Usun, et igal ennast austaval inimesel on huvi eneserealisatsiooni vastu pingevabas loovas harmooniat ja elu toetavaid väärtusi hoidvas süsteemis. Sellises, kus arvestatakse individuaalsete võimete, vajaduste, unikaalsete tugevustega ja võimaldatakse pidevat kohanemist muutustega. Me kõik muutume. Mitte aastatega, vaid igal hetkel. Muidu ei püsiks organism elus kui see poleks nii. Kuid mentaalses plaanis püütakse stabiilsuse ja jäikuse abil ikka veel hoida ülal vana paradigma vaadet. Seal see dissonants ongi: kala hakkab ikka mädanema peast.

Muutus peab toimuma kõikidel tasanditel, et olla toimiv ja produktiivselt funktsioneeriv organism: mõtlemises, tundekehas, füüsilises plaanis; nii mikro- kui makrotasandil. Õigupoolest saab üleüldse iga muutus toimuda vaid ühtepidi: alates sügavamatest mõistmiskihtidest - muutes oma uskumusi iseendast ja sellest mida me tõeks peame ja miks, muutuvad meie mõtted ja vaated maailma kohta, millele automaatselt järgnevad neid peegeldavad tunded. Sellele vastab füüsiline mateeria nende väärtuste materialiseerimisega ehk kehastamisega.

Lühidalt: see mida usud ja tõeks pead, see ilmub su vahetusse füüsilisse maailma. See on reegel, loodusseadus. Ma leian, et praegu on individuaalse tõe väljakasvamise valulik aeg, igaühel. Nagu madu nahaheite faasis. Me heidame endalt need vaated kihtidena, mis meie kasvamist enam ei teeni. Me ei saa enam mugavalt istuda ja tagasitõmbudes oodata, et keegi meie eest meie enda töö ära teeks. Ego kaitsemehhanismid: eneseõigustus, edasilükkamine, projektsioon väljapoole, põgenemine iseenda eest, laiskus vm selgeksõpitud strateegiad enam ei toimi. Oleneb muidugi eesmärgist, kuid vabanemist need ei teeni. Ja miks peakski hing, kes on vabal tahtel siia maailma tulnud arenema, looma ja teistega kooslooma aega raiskama iseenese arengu takistamise peale? See oleks vastuoluline. Need nahad, mis ära heidetakse on võibolla meid teeninud varasemates kasvufaasides, kui alles otsisime ennast, kompasime pinnast, ühendusime suurema keskkonnaga.

Kui arengus kasvatakse küpsuseni, siis ühiskondlikus mõttes ei ole võimalik koos toimida, teenida ja ühineda ühiskonnaga, kes püüab iga hinnaga hoida kinni oma turvalisest lapsepõlvemälestusest, nagu see oleks reaalsus. Roy Strider kirjutas just äsja toreda artikli, milles võrdles ühiskonda ennasttäis puberteediealise nartsissistliku noormehega, kes elab ennast imetledes ja ülevoolavalt pidutsedes päevast päeva arvestamata homsega. Sellepärast läbipõlenud keskealisi säraküünlaid süsteem ei tahagi tunnistada. Nad kehastavad säraküünlaühiskonna väärtuste vastandit. Vastandid ei armasta ega hinda üksteist, nad vastanduvad.

Me oleme osad suurest tervikust, ning kõik, absoluutselt kõik osad kuuluvad tervikusse. Kõik see, mida eitame, leiab meie ellu tee tagasi, et meid õpetada seda osa endast aktsepteerima ja armastama. Pole olemas positiivset ega negatiivset laialt mõeldud tähenduses, on see mida me teatud kambaga aktsepteerime, või mitte, ning see oleneb sellest, millised uskumused meie lendulastud mõtteid või emotsioone kujundavad.

Vastandumine, ehk ühtede liigitamine halbadeks, valedeks ja teiste headeks või õigeteks hoopis tugevdab teist poolt ning kahe pooluse vastast vastuolu, mitte ei vabasta seda. Vabanemine toimub tasakaalupunktis, kus ollakse mõistnud oma individuaalsest lähtekohast mõlema poole tõelist allikat, ja vajadusi sellise maailmapidi ülevalhoidmiseks.

Valu ja kriis on sageli võimsaimaks muutuse katalüsaatoriks. Ma loodan, et kukkujad naudivad seda ebamäärasuse, kahetioleku, sihituse ja lahtiühendatuse aega. Seda ei ole vaja karta, pigem tervitada, sest tegemist on vaimses mõttes viljakaima kasvuajaga, mil hing on otsustanud vanadest maailmatunnetuse ja -nägemise viisidest loobuda ning valida uusi viise enese realiseerimiseks. Selliseid viise, mis vastavad enam arenenud olemusele ja lähevad kokku sügavamate tõdedega.

Olen alati oma klientidele öelnud, et segastel aegadel enda jaoks parima ja individuaalse tõe tunned ära selle järgi, et see toob su ellu suurema rahu ja tasakaalu. Nüüd õpin enda sõnadest ja mõistan, et suurem osa tänasest majandusest mind ei inspireeri, kuna pinge, või(s)tlus, dissonants ja stress ei ole sõnad, mis sobiksid minu tänase elupildi ja väärtussüsteemi sõnavarasse. Ma valin iseendale, oma lähedastele, klientidele ja sõpradele harmoonilise ja sõbraliku keskkonna koosoomiseks, mis toetab iga hinge individuaalset kasvu ja avab igaühe unikaalset võimete varalaegast.

Tööst klientidega olen ikka ja jälle saanud kinnitust, et inimene avaneb oma tõelistele võimetele ja lööb särama siis, kui ta on armastavas ja toetavas keskkonnas. Või(s)tlemist toetab ja loob hirm, isiksuse evolutsiooni aga armastus ja harmoonia. Need on vastandid. Sealt ka see ühiskonna suur lõhenemine. On äärmiselt võhiklik arvata, et indiviid ei arene kui teda ei ärritata, pingestata, või suunata. Indiviidi kasv jääb kinni siis kui tal ei ole võimalus omal viisil, tempos ja tema unikaalseid vajadusi toetavas keskkonnas areneda.

Keda me tahame näha tulevikus ennast hoidmas ja toetamas? Kõikevastupidavaid tundetuid küberhumanoide? See ei ole ilmselgelt väljavaade selle inimese jaoks, kes soovib vananeda vitaalselt, elada rahus ja kooskõlas terve loodusega veel kaua. Mitte sellele, kes soovib oma aega pühendada inimestele, kes austavad elu ja soovivad kasutada elusolemise võimalusi iseenda, tervema ühiskonna ja planeedi jaoks. Ma tean, et kooskõlaline, terve ja terviklik ühiskond on võimalik. Kuid mitte latva ei tule meil ronida, et üleküpsenud vilju maha koksata, need pudenevad sealt ise maha. Hoopis lõpetada meile ilmselgelt kahjulike ja elu mittetoetavate valikute ja otsuste oma tähelepanuga kastmine, ning selliste süsteemide toetamine, mis ei ole meie huvide eest väljas.

Näilisust ei maksa tegelikkusega segi ajada ja oma väge ning vastutust ära anda. Me oleme inimestena võimsamad kui arvame, kui vaid liigume iseendaga ja tervikuga suurema kooskõla poole. Muutus algab suhtumise muutmisest. Kui me meid halvavat süsteemi enam oma kalleima varaga - tähelepanu ja energiaga - ei toeta, siis kaua ta ei ela.

http://alkeemia.delfi.ee/hallokosmos/uusmaailm/elina-kirt-motivatsioonist-ja-eneserealisatsioonist-labipolenud-sarakuunlauhiskonnas?id=70303801
Eelmine
10 arengutakistust
Järgmine
Inimese elu kujundavad uskumused

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: