Nartsissism

Alates sünnist läbib inimene mitmeid arenguetappe. Igas etapis õpib ta erinevaid aspekte iseendast ja maailmast, mis aitavad tal oma mina arendada ja erinevaid kogemusi endasse integreerida.

Selleks, et erinevad minad ja arengufaasid harmooniliselt integreerida, vajab laps peegeldust. Tagasisidet teistelt täiskasvanutelt, kes kinnitaksid tema olemasolu ja aitaksid tõlgendada kogemusi, mida laps oma teekonnal omandab. Kui peegeldus on puudulik või moonutatud, siis mõjutab see ka integreerimisprotsessi. Sellest saavad alguse nartsissistlikud hingehaavad.

Nartsissism – isiksusehäire, millega kaasneb ülemaarane enesetõestamise vajadus. Nartsissistliku inimese psühhiaatriline definitsioon hõlmab mitut hävitavat enesearmastuse vormi: edevust, liigset enese tähtsustamist, enesekesksust ja üleolevat või põlgavat hoiakut teiste suhtes.

Narkissose müüt

Kreeka mütoloogiast on tuntud piltilus ja uhke noormees Narkissos, kelle isa oli jõejumal Kephissos ja ema jõenümf Leiriope. Müütiline Narkissos põlgas ära kõik, kes teda armastasid. Narkissosesse armus ka veetlev mäginümf Echo, keda Amor oma noolega tabas. Et Amor oli unustanud sihtida Narkissost, ei leidnud Echo vastuarmastust.
Ühel päeval kummardus Narkissos metsaallika kohale ja nägi vees enda peegelpilti ning armus sellesse. Ta ei suutnud peegelduselt enam silmi pöörata. “Üksnes surm võib mind temast lahutada.” mõtles Narkissos. Ja nii juhtuski. Noormees lõppes otsa, kummardudes muudkui allika kohale, silmad kogu aeg veepeeglil. Paigas, kus noormees oli lebanud, õitses uus ilus lill, mida hakati hüüdma Narkissose nime järgi nartsissiks.

Kaasaegsed Narkissosed vajavad meeleheitlikult seltskonda, et saada teistelt peegeldust oma unikaalsusele. Nad ei soovi lihtsalt meeldida — nad janunevad imetluse järele.

Lakkamatu iha olla pidevalt tähelepanu keskpunktis muudab nad tugevaks, sarmikaks ja ligitõmbavaks. Samas on nad ülimalt haavatavad ning reageerivad üpris negatiivselt kõigele, mida peavad rünnakuks enda isiku suhtes, sest see häirib imeilusat peegelpilti nendest. Vahel on neid keeruline ära tunda — ühelt poolt on raske uskuda, et niivõrd enesekeskne inimene võib kedagi lummata, teisalt tundub ebatõenäoline, et kõrge enesehinnang võib esineda koos suure kiituse- ja toetusevajadusega.

Nartsissismi tekke allikaid pole tänini täpselt kindlaks tehtud. Arvatakse, et sündides on lapsele kaasa antud terviklikkuse ja kõikvõimsuse tunne. Ka üleliia hoolitsevad ja vaimustunud vanemad, kes oma pesamuna ülistavad, süstivad talle jääva veendumuse erakordusest ja omnipotentsusest. Iga sügavam mõra selles omnipotentsuse tundes võib tekitada nartsissistliku hingehaava.

Haiglane armukadedus, sügav depressioon, perfektsionism, hüpohondria on nartsissistliku hingehaava tunnused. Need on saadud lapsepõlves, kus ebapädevad vanemad on olnud võimetud lapse väljaarenemata mina rahustama, tema vohavaid emotsioone taluma või teda objektiivselt peegeldama.


Haiglase nartsissismi puhul on kõik need positiivsed omadused mitmekordselt võimendunud. Isegi möödapääsmatu katastroofi eel ei mõtle nad paanikasse sattuda või eneses kahelda. Nad on valmis kõikvõimalikes õnnetustes süüdistama keda iganes, ning veeretama ükskõik kellele vastutuse raske koorma. 


Nartsissistil on häiritud enese ja ühiskonna tunnetamise tasakaal. Ta ei näe endas mingeid puudusi, isegi siis mitte, kui maailm ta ümber hakkab kildudeks pudenema. Ta usub kaljukindlalt, et tema probleemide põhjustajateks on teised inimesed, kes temasse, kaunikesse, ei suhtu nii, nagu ta selle ära on teeninud. 
Õige rakenduse puhul võivad nartsissistid olla vägagi kasulikud. Neist saavad suurepärased müügijuhid, PR töötajad, tele- ja raadiosaadete juhid… Need on need ametid, mis neile meeltmööda on. Kollektiivil on temaga raske, sest nad ei oska seltskonnas elada ega töötada, ja seda nad ei tahagi. Nad sõltuvad oma meeleolude vaheldusest ning neil on kõrged ambitsioonid.
Kui koos eneseimetlejaga on raske töötada, siis temaga perekonda luua on lausa väljakannatamatu. Nartsissistid on suhetes tõelised kiskjad — nende enesekindlus, looduse poolt antud sarm ning harukordne karismaatilisus on suhete algstaadiumis suurepäraseks peibutiseks. Nii mehed kui naised on alati hoolitsetud ning näevad säravad välja. Ometi pole nad tugevaks liiduks võimelised. Supeldes totaalse populaarsuse kiirtes ei taha nad oma ambitsioonidest ega huvidest loobuda kellegi teise kasuks. Romantilised suhted on nende jaoks kõigest üks tõend nende isiklikust veetlusest. Seetõttu on väga tõenäoline, et nartsissist asub kollektsioneerima armuvõite ja purustatud südameid. Pealegi on eneseimetlejad nii väga keskendunud edukuse välistele atribuutidele, et püüavad valida endale partnereid, kellel on kõrge sotsiaalne staatus või siis ebatavaline ilu, et alguses kiidelda oma „trofeega”, seejärel aga vahetada see mänglevalt teise, veel hinnalisema vastu.

Nartsissistlikku isiksust kirjeldatakse järgmiselt (loetletud ilminguist peab ilmnema vähemalt 5)
- isik peab end tohutult tähtsaks
- arvab, et on eriline, täiuslik ja ainulaadne
- vajab tungivalt teiste imetlust
- unistab piiritust edust ja võimust
- arvab, et tal on kõigega asja, teab kõigest kõike
- kasutab suhetes teisi ära
- kadestab tihti teisi
- on oma käitumistes ja hoiakutes üleolev
- annab hinnanguid
- on ilma empaatiavõimeta
- ei lasku tunnetes liiga sügavale, ei mõista nukrust, leina
- ei suuda olla masenduses või pikalt mingis tundes, lähemalt uurides selgub, et seal on pigem kättemaksuihaga segatud viha või vimma, kui tõelist kurbust kalliks peetud inimese kaotuse üle

Nartsissistlik isik väärkohtleb vaimselt teisi, sooritab teiste suhtes meelemõrva, et panna neid tundma halvasti ja selle taustal tunda ennast teistest paremana. Ta halvustab, kritiseerib, teeb maha ning jätab teised ilma tunnustusest, austusest ning kiitusest. Samuti võib ta halada ja ennast maha teha, otsides pidevalt teiste toetust ja kaastunnet. Ja seda kõike hea inimese maski tagant.

Üks teraapia eesmärkidest võikski olla see, et aidata kliendil mõista, et oma abitust, häbi, vajadusi ja haavatavust pole enam vaja tingimata eitada ja minast väljapoole eraldada. Neid saab mõistma ja aktsepteerima õppida ning vähehaaval on võimalik harjuda koos nendega elama.

Integreeritavad Mina osad erinevates arenguetappides:

  • Ma polegi 100% kõikvõimas. Ma olen vähem kui kõikvõimas ja see on OK.
  • Ema ja mina polegi üks ja seesama. Me oleme eraldi. Eralduda on OK.
  • Üksi omaette võib ka turvaline olla (kui ema on piisavalt lähedal). See on OK.
  • Moonutusteta kehapilt – see, milline on minu keha, on OK.
  • Minu füüsiline olemasolu ja selle piirid. Minu füüsiline olemasolu pole ohustatud. See, et olen olemas, on OK.
  • Minu psüühiline olemasolu ja selle piirid. Minu psüühiline olemasolu pole ohustatud. Võin enda eest seista ja see on OK.
  • Minu seksuaalsus ja seksuaalne identiteet. Minu ihad ja seksuaalsed vajadused on OK.
  • Minu tundeelu. Kõik tunded on OK.
  • Minu soovide maailm. Need on OK.
  • Minu võimed, teadmised, oskused, anded. Need on olemas ja need on OK.
  • Minu nõrkused ja puudused. Need on olemas ja see on OK.
  • Minu jätkuvus. Ma jätkun.

Inimese minatunne avardub ja sellesse integreeritakse seni väljatõrjutud või lahutatud meele ja isiksuse osad.

Jorma Mylläriniemi „Nartsitsism - hälve ja jõuallikas“. Cum Grano, 2008


Eelmine
Isetervenemise ajastu
Järgmine
Haiguste vaimsed põhjused

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: